Kunstnik Peeter Laurits: mind on inspireerinud kõik naised, kellega olen koos elanud
Kunstnik Peeter Laurits (60) räägib looduse iseväärtusest ja täisväärtuslikkusest, naisest kui loodusnähtusest ning sellest, et end nii metsa kui ka linna liigirikkuse vahel jagades võib julgelt ka kahepaikne olla.
Peeter läkitab endast fotod, millel ta koos väikese tüdrukuga mööda metsa kõnnib. Need on proovivõtted järgmisel suvel Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse vändatavast filmist „Värvilised unenäod“. Lugu on tüdrukust, kes metsas hulkudes leiab seal elava kummalise kunstniku, kuidas nad koos ringi kolavad nii vesteldes kui ka vaikides. Kummaline kunstnik on väljamõeldud tegelane, kel siiski silmanähtavad paralleelid Kütiorus elava Peeter Lauritsaga.
Ajal, mil Kütiorg tosinkond aastat Peetri päriskoduks oli, ilmus selle paiga kohta hulk müstilisi-romantilisi kirjutisi ja intervjuusid. Nüüd on tal linnakodu Tallinnas Rahumäel. Võrumaal käib mees suviti pikemalt, talvel põgusamalt seal elava eksabikaasa Leelo juures külas. Ka linnakodus ümbritseb maja avar aed koos linnulaulu, silkavate oravate ja seenenuppudes samblavaibaga.
„Inimene kipub loodust hinnanguliselt vaatlema, kasuliku ja mittekasuliku seisukohast, jagades kultuurtaimi ja umbrohte, mis on samasugused taimed nagu teised. Koduaias toimetades tundub, et mõned taimed on väärtuslikumad kui teised, kuid looduse väärtus on eri eluvormide elupüüdluste tohutus akordis.“
„Naine kui eluandja on ilmselgelt loodusele tunduvalt lähemal kui mees. Ta puutub sündimise protsessidega vahetult kokku. Kui ühiskonnas mingi muutus tuleb, siis hakkab see hargnema just naiste poolelt...“