Istun laua taha, nuttev tütar süles, et süüa ära hommikupuder ja rüübata lonksuke kohvi. Minu meeled on väga ärksad, seetõttu tajun selgelt mehe rahulolematust, kui ta ei leia laadijat sealt, kus see olema peaks. Vau, mõtlen ma. Olen ümbritsetud kolmest pereliikmest ja nende emotsioonide virvarrist. Hämmastav, kui palju see mind mõjutab! Just enne lauda istumist olin ju aidanud lastel lasteaiapäevaks valmistuda – poiss hõikas mind ühest toast, tütrel oli mind samal ajal vaja kuskil mujal. Kui ma piisavalt kähku tütre juurde ei jõudnud, oli ta juba õnnetu ja ärritunud. Võtsin ta sülle ja aitasin rahuneda. Täna kulus tal rahunemiseks palju aega. Kuulen aknast, et poiss on kaose keskelt mamma juurde põgenenud ja juba nad naeravadki koos õues. Tark poiss – oskab enda eest hoolt kanda! Möllu keskel olles taipan, et jah, olen täiega tagasi tavaelu keskel. Näen selgelt selle elu ilu ja kogen väljakutseid.
