15.08.2022, 07:30

Eva Luigas arutleb, kas kasvatada raske tööga kartuleid või käia mooniõitest punetavatel põldudel sotsmeedia jaoks poosetamas

Ehkki jaaniaja ilm oli mõnusalt soe ja päikseline, polnud mul mahti seda nautida, sest töö ootas: 30 kilo maha pandud seemnekartulit nõudis rohimist. Sestap tõusime mehega jaaniõhtujärgsel hommikul nõudliku äratuskellahelina peale ja sõitsime juba hommikul isa juurde maale.

Tekst Eva Luigas

Illustratsioon Ed Labetski

Aianduskorüfee Eva Luigas

FOTO: Priit Simson | Ekspress Meedia

Mingi meelakkumine see töö muidugi pole. Eriti veel siis, kui eelmise õhtu kohustuslik lihagrill on olnud rikkalik ja selle allaloputamiseks on iga sööja kohta kulunud vähemalt pudeli jagu head veini. Just sellises hapras seisus pidime käsikähmlusse asuma lokkava osja ja orasheinaga, kellele traktoriga muldamine mõjub kui hane selga vesi ehk ei mõju peaaegu üldse.

Päike kiiskas lagipähe, kurk kuivas, parmud ründasid ja muld oli kuum nagu kõrbeliiv. Esmapilgul tundus, et vaod ulatuvad lõpmatusse. Jõudsin juba kahetsema hakata, et olime kartulikasvatuse nii suurejooneliselt ette võtnud. Aga kui teed mitte just kõige meelepärasemat tööd, on sul tavaliselt valida, kas teed seda kogu maailma maa põhja vandudes või proovid oma olukorda veidi positiivsemaks mõelda. Valisin teise variandi ja püüdsin hambad ristis leida põhjusi, miks see tegevus mulle siiski oluline võiks olla. Ega kaugelt polnudki vaja otsida – olen lihtsalt harjunud oma kartulit sööma.