KUULA | Avameelne intervjuu Kristiina Ojulandiga: ma vajan armastust ja tunnet, et olen armastatud

Endine välisminister Kristiina Ojuland oli esimene nii kõrget poliitilist karjääri tegev naine Eesti poliitikas. Raudne naine pidi toime tulema pideva avaliku tähelepanu ja kriitika turmtulega. Oma lapsepõlvest ta seni avalikult eriti rääkinud pole.

„Olen vati sees kasvanud laps, keda hoiti ja hellitati. Minu vanaema oli ennesõjaaegse haridusega daam, kes pühendas ennast minu kasvatamisele. Vanaema õpetussõnad olid „ära lenda kõrgemale kui tiivad kannavad“ ja „ära viska tänaseid töid homse varna“. Lapsepõlv on andnud mulle jõu ja oskuse olla positiivne igas olukorras,“ ütleb Kristiina.

Endine tipp-poliitik tunnistab, et tema nõrkus on kõikide asjade isetegemine, sest ta ei ole hea delegeerija. „Imetlen inimesi, kes oskavad delegeerida. Küsimus on usalduses. Ma usaldan iseennast kõige rohkem ja tean, et saan ise kõige paremini hakkama. Sama kehtib igasuguse füüsilise töö kohta. Mul on suur aiapidamine ja ma armastan aias kõike ise teha, mulle meeldib näpud mullas hoolitseda oma lillepeenarde eest.“

Suurepärases vormis Kristiina on aastate jooksul on harrastanud mitmeid erinevaid spordialasid. „Kõige lihtsam asi on hommikujooks, ei pea tegema pikka distantsi, juba paar kilomeetrit annab parema enesetunde. Eks hommikul on raske ennast kokku võtta ja minna soojast toast välja, aga mu kaks armsat koera vaatavad energiliselt otsa ja ei saa neid ju alt vedada. Olen jooksule juurde lisanud ka igahommikuse võimlemise, piisab seitsmest minutist. Olen aeglane ärkaja, söön hommikust alles paar tundi hiljem. Talvel on mul rohkem aega, aga suvel tahan varem ärgata ja valgust nautida,“ jagab naine oma hea vormi retsepti.

Kristiina tunnistab, et see naine, kes 90ndatel šikkides kostüümides Toompeal toimetas, on täna hoopis teine inimene. „Mul on väga palju imelisi asju kogunenud, mida kasutasin esinduslikes ametites, ei tahaks kõiki neid kostüüme ja kleite ära visata, aga praegu armastan moekat mugavat dressimoodi,“ naerab Kristiina. „Täna siia tulles panin end veidi soliidsemalt riidesse, aga kodus askeldades on mul seljas lemmikdressid. Eks aeg ajalt tuleb Toompea kostüüme ka kanda, aga ühiskond on muutunud. Vaatasin siia tulles tänavapilti – kõigil on tossud jalas! 10 aastat tagasi oli tänavapildis normaalsus ikka kontsakingad.“

Kristiina elu on olnud kiirrongina kihutamine, nüüd aga naudib ta rahulikumaid aegu. „Olen viimastel aastatel palju üksi elanud, oleme Raimoga kord koos ja siis pikalt ka lahus. Meile sobib kaugsuhe, kuhu mahub õhku ja igatsust. Elan oma roosas mullis koos oma koerte ja kassidega oma imelises kodus. See annab hingerahu. Aga armastuseta ma elada ei suuda. Ma ei saa ilma selleta hakkama,“ kinnitab Kristiina.

„Ma polnud veel kolmekümnenegi, kui mulle usaldati väga kõrgeid ametipositsioone välismaal Eestit esindades. See austus, mida koged suures Euroopa poliitikas, on väga teistsugune võrreldes meie kohaliku sopa loopimise lembese poliitika kultuuriga. Rahvusvahelises diplomaatias kehtivad viisakad reeglid ja lugupeetud intelligentne suhtlus on suhete alus. Eks ka seal toimub ärapanemist, aga see ei ole julm. Riikide sisepoliitika on igal pool mudamaadluse meistriklass oma nüanssidega nagu me näeme siin Eestis või näiteks Briti parlamendis,“ räägib ekspoliitik.

„Tänapäeval pole poliitika enam nii populaarne valdkond, kuhu joostaks tormi. Poliitikuks tuleb sündida, vaja on külma närvi ja enesekindlust. Asju ei tohi südamesse võtta. See on nagu arstiks olemine – otsuseid tuleb langetada ka väga keerulistes olukordades ilma isiklike emotsioonideta. Poliitilised vaidlused võivad teinekord väga teravad olla. Kui poliitik läheb pärast debatti nurka peitu nutma, siis ta ei sobi poliitikuks! See on osa tööst. Mind grilliti palju, iga kord kui midagi ütlesin või tegin, pälvis see reaktsiooni avalikkuselt. Igas naisteajakirja intervjuus küsiti minult, et miks teil lapsi pole. Paljudelt teistelt lasteta naispoliitikutelt seda ei küsitud, see oli minu jaoks kummaline,“ tunnistab Kristiina.

„Poliitikas on kõik inimeses endas kinni. Kui mind Reformierakonnast välja visati, ei valanud ma ühtegi pisarat. See oli puhas poliitika ja seda ei saa isiklikult võtta. Muidugi kahetsen, et see nii läks. Olukord oleks võinud ka minna teisiti, kuid erakonna sisemine vägikaikavedu oleks siis kauem kestnud. Teiselt tulid ka ühiskonnas uued tuuled ja muutused, oli aasta 2013. See on kaua aega tagasi,“ meenutab Kristiina.

Kuula saatest Kristiina mõtteid naiseks olemisest ja seda, mida ta vastab küsimustele, mida temalt pole seni kunagi küsitud.