Teekond maailma äärele ja elu katusel

Toiduterapeut ja fotograaf Hele-Mai Alamaa (48) on läbi elu olnud suur matkasell ja loodusearmastaja, värske õhu sõltlane. Autoga matkamine on viimase 3–4 aasta harrastus. Käidud on Lapimaal, Lätis, Leedus, Ahvenamaa saarestikus, igas Eestimaa nurgas. Seekord võeti sihiks Nordkapp, Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsem punkt Norras. Autoga, telk katusel.

Et kõik ausalt ära rääkida ja asjalood selged oleksid, alustan sellest, et olen kogu täiskasvanuea jaanipäevad veetnud ühel imekaunil Eesti saarel. A-la-ti, seal on olnud imeline, maailma kõikse toredam. Lapsed kilkavad, kargavad merre, kõik saunatavad ja sumisevad ümber hiigellõkke. Sõbrad on koos ja aega on, festival aina kestab. Pavlova sisse läheb 40 muna ja kaunistuseks kõrgub torn metsmaasikaid, pastat keedetakse 10liitriste pottidega ja grill huugab ööpäev nonstop. Aga asjalood ju muutuvad. Sel aastal olid kõik lapsed ootamatult suureks saanud. Igaühel oli jaanipäeva veetmiseks oma plaan ja Muhu saare lahke pererahvas sõitis hoopis Veneetsiasse…

Tegelikult olin ammu tahtnud Nordkappi sõita, et polaarpäeva näha. Keskööpäikest, seda müstilist loodusnähtust, kui päike kolme kuu jooksul ei looju ning mai keskpaigast kuni juuni lõpuni kestab lakkamatu päev.