Tänapäeval on suisa sotsiaalselt ohtlik käituda põhimõtte järgi: suhtu teistesse nii, nagu tahad, et suhtutaks sinusse. Inimesed on väga erinevad. Mina näiteks naudin väga, kui mulle uksi avatakse. Olen vanamoeline, mulle meeldivad ka komplimendid ja see, kui mantel selga aidatakse. Aga mõistan, kui mõni naine käsitleb seda alavääristavana.

Koos elamise põhitõed on lihtsad: austa teisi inimesi, arvesta teistega, harju erinevustega. Ole normaalne. Minu jaoks on normaalsus Eesti jagamine 1,3 miljoni inimesega. Jah, ma tean, et nende hulgas on korruptante ja taskuvargaid ja muidu inimesi, kes mulle ei meeldi. Ma ei anna hinnanguid, ma lihtsalt väldin mõnda inimest.

Ma usun, et sõna loob maailma. Sõnavabadus on suurepärane, aga sellest eespool on see, et igal inimesel on õigus heale nimele. Minu sõnavabadus ei või sinu head nime rüvetada.

Sõnad muutuvad koos maailmaga. Kui ma 2011 ülikoolist ära tulin, kirjutasid tudengid mulle kirja, mis lõppes sõnadega: „Aune, ilma sinuta on ülikool nagu jäätiseputka ilma jäätiseta.“ Hiljuti otsisin jäätiseputkat, tundub, et need on läinud koos Onu Eskimoga. Varsti me ei mäleta, mis asi on jäätiseputka, on R-kiosk ja Toidumaailm.