Eelarvamustega võitlev Colombia

„Mul ei tule üldse und. Ma olen esimest korda elus enne reisi ärevil,“ kirjutasin sõbrannale keset ööd. Ta üritas mind küll lohutada, kuid varahommikune reis Colombiasse tekitas minus ka terve ülejäänud öö emotsioonide virvarri.

Tegelikult sai see ärevus alguse juba kuid enne reisi. Olen suur Lõuna-Ameerika riikide fänn ja tahtnud alati Colombias ära käia. Samas olen ka paraku suur maffiafilmide ja -seriaalide fänn ning lugenud palju raamatuid-artikleid narkoparunite kohta. Kes vähegi Colombia lähiajalugu teab, see mõistab. Mu enesepiinamine läks isegi niikaugele, et vaatasin Youtube’ist videoid, kuidas seal turiste röövitakse. Võin julgelt öelda, et ma pole kunagi enne ühtegi reisi nii palju sihtkoha kohta uurinud.

Ärevus ei tahtnud kaduda ka siis, kui ma Colombia pealinnas Bogotás ühel jaanuarikuu hilisõhtul maandusin. Nagu enesepiinamist veel vähe oleks, olin ma käinud paar päeva enne reisi vaatamas dokumentaalfilmi „Üht kaotust igavesti kandsin“. Viimane räägib eestlanna narkomaanist venna otsingutest just nimelt Bogotá hallidel tänavatel. Seega, astudes lennujaamast väsinuna vihmasesse, tuulisesse ja umbes 14kraadisesse linna, oli mul raske kuidagi meelt rõõmsana hoida.

Aga see kõik muutus varahommikul, kui ma oma rendikorteri katuseterrassil kohvi rüübates nautisin vaadet suurlinnale. Bogotá on unikaalne – nimelt asub see ligi 8 miljoni elanikuga linn Andide jalamil ja 2,6 kilomeetri kõrgusel, mis tähendab, et kliima on aasta ringi sisuliselt sama. Temperatuurid ei tõuse üldjuhul väga kõrgele – jäävad 19–20 kraadi juurde – ja öösiti võib õhusoe langeda kuni seitsme kraadini.