Maris Kõrvits: ma tean, mis on surmahirm. See tunne, kui arstid ütlevad, et ootame. Kaks nädalat ainult pillisin

Maris Kõrvits ei ole ehitanud oma elu üles mitte nullist, vaid miinusest. Lapsepõlvest saati. „Nüüd olen elupunktis, kus olen õnnelikum kui kunagi varem,“ ütleb ta.

Kui Maris (43) räägib oma lapseeast Kose ligidal Kõue mõisa kandis, näib seal igavesti paistvat päike. „Mulle on alati meeldinud ärgata vara,“ ütleb raadio Retro FM hommikusaate juht, kelle tööpäev algab 4.45. „Lapsena läksin hommikul ärgates kohe naabritüdruku juurde. Istusin tema voodi kõrval ja ootasin, kuni tal uni ära läheb.“ Maris paneb käed põlvedele ja kõigutab ennast ette-taha, pilk suunatud unistavalt lakke nagu lapsel, kes ootab, millal mängukaaslane unest ärkab.

„Läksin kooli kuus-seitse kilomeetrit jalgsi. Teel koju tundsin kord, kuidas jõud ära kaob. Olin vist 14.“ Marise pea vajub küljele nagu väsinud linnukesel. Järjest sügavamale ja sügavamale. Koju jõudes selgus, et tuulerõuged olid välja löönud. Koolis veel polnud ja nüüd olid. Maris jõllitab kujuteldavasse peeglisse ja näitab hoogsalt näpuga viibates kohti, kuhu punnid tekkisid.