KOLUMN | Tarmo Rajametsa paneelmaja eriskummalised naabrid: uriinijoojast tädike, grandioosne austaja ja Muhu sussiga rott

Hea kolleeg Kadri Karro kirjutas mai algul Eesti Ekspressis sellest, kui tähtis on oma naabritega läbi käia, eriti juhuks, kui elu peaks ootamatusi pakkuma. Ja kui põgus suurtes kortermajades selline läbikäimine õigupoolest on. See tõi meelde need paarkümmend aastat, mis me oma noore (ja hiljem enam mitte nii noore) perega viiekorruselises paneelmajas veetsime.

Maja oli umbes nii Brežnevi viimastel eluaastatel ehitatud vene ohvitseridele ja sinna kolides olime oma trepikojas ainus eestikeelne pere. Maja otsaseinal, heleda krohvi taustal peitis end pool­salajane plekksilt, mis pärines ilmselt maja ehitamise ajast ja kandis juba tollekski ajaks ammu kadunud nõukogudeaegset ja -maigulist tänavanime. Olen päris kindel, et see on seal siiani alles.

Enamik meie trepikoja rahvast olid kenad ja viisakad. Tundsime ja teretasime ka suuremat osa neist. Majas ja selle ümber juhtus aga mõndagi põnevat.