KIRJAD
Lugejate kirju.
Eesti Naisega randa!
Juunikuu ajakiri sai sel korral kiirelt läbi loetud, sest kõik teemad olid väga head. Nii tore on minna randa ja võtta kaasa oma lemmikajakiri. Mind kõnetasid päris paljud teemad. Liina Pulgese loos tundsin ära iseenda, sest aasta algul sai pandud terve korterisisustus taaskasutusgruppi ja mõne päevaga olid kõik asjad läinud. Nii tore, et on olemas sellised grupid, kus saab asju tasuta ära anda.
Lugu Kaja Kallasest oli ka väga hea lugemine. Paljud küll kritiseerivad teda, aga ta on ikkagi väga tugev ja tark naine. Selliseid naisi võiks rohkem olla.
Samuti meeldis mulle lugu rindadest. Pärast sünnitust venisid mul rinnad välja ja olin mõelnud rinnasuurendusoperatsioonist vähemalt viisteist aastat. Kümme aastat tagasi vahetasin töökohta ja olin siis veidi kodus ning siis tekkis mõte, et läheks konsultatsioonile. Kõik käis väga ruttu ja mõne nädala pärast olid mul uued ilusad rinnad, mis rõõmustavad mind siiani.
Muidugi ei saa üle ega ümber sajandi armastusloost Elvis Presleyst ja Priscillast. Lugesin alles Elvis Presley elulooraamatut ja väga kahju, et ta elu nii ruttu lõppes, kuid tema laulud elavad veel siiani oma elu. Eveliine
Tähtis tasakaal
Soovin väga tänada juuni Eesti Naise eest. Pean tunnistama, et kui sõda algas ja ajakiri postkasti jõudis, siis ma ei suutnud mõni kuu seda lugeda – kuidagi nii pealiskaudne tundus kõik. Seekord mõtlesin ümber ega pidanud kahetsema. Kogu number oli värske, mitmekülgne, positiivne, sügav ja toetav. Ester Kuntu pilt oli nii ilus – täiuslik kaanefoto. Lugu sellest, kuidas toetada sõjaohvreid, puudutas väga ja just tänu sellele, et oma kogemustest kirjutas ausalt ja otse ise kogenu.
Samamoodi oli väga puudutav lugu lähisuhtevägivallast, sest ma usun, et väga paljudel meist on oma tumedad lood ja ajakirjas neid lugedes pigem samastud ja leiad toetust.
Tasakaalu sügavusele lisasid lugu kanadest (ma väga armastan kanu ja unistan nende pidamisest), Liina Pulgese särava optimismiga vürtsitatud lugu asjadest vabanemisest ja praktilised ilutoodete nõuanded. Ajakiri oli värviline ja särav, sellist optimismi on vaja. Jätkuvalt loodan leida tasakaalu – päris lugusid päris inimestelt ja positiivset meelt.
(Tänan siinkohal oma ema, kes mulle seda ajakirja ikka edasi tellib, isegi siis, kui ma ütlen, et enam ei taha.) Maili
ENi juuninumbri avalood olid kurvad, võtsid pisara silma. Anna Bõkova, kellel on Eesti juured, on koos ukraina rahvaga üle elanud üüratu ülekohtu. „Ühe hetkega löödi kõik me plaanid nagu haprad klaaskuulid kildudeks…“ Võõras võim hävitas nende kodud, lahutas perekonnad... Olen nooruses, ammustel nõukogude aegadel külastanud nii Kiievit kui Odessat. Tõepoolest, kuldne Kiiev ja Odessa kuulus Potjomkini trepp on siiani mu mälestustes.
Minevikku põigates – meie esimene telestaar Valdo Pant ja huvitavad seigad tema elust. Eesti Vabariigi politseikonstaabli pojast fenomenaalseks saatejuhiks nõukogude ideoloogia keeldudele üles ehitatud ühiskonnas.
Aga nagu oli Ester Kuntu loos – „ma ei taha näha raskeid asju“ –, siis meelelahutust pakkusid kaunid pruutkleidid ja uute Itaalia mulliveinide tutvustus. Jaanipäeval tuleb proovida! Virve
