Meie kaanekangelane Maris Kõrvits räägib sarnasest isikliku tervisega soetud hiljutisest šokist: „Kaks nädalat ainult pillisin. See oli ka piir, mil hirm surma ees kadus. Võttis nii vähe, et enda peas selgeks teha, milleks siin elasin ja kellele.“ Julgeksin oletada, et ta ei muretsenud mitte nii väga iseenda kui oma nelja lapse pärast.

Muus osas on Maris kibe nagu püssikuul. „Nähtamatu helitu stardipauk voodi kõrval, kell 4.45 hüppan püsti ja olen nagu põlev leek, kuniks kell 22 põse vastu patja lükkan.“

Maris räägib, kuidas kolmanda lapse sünni järel tundis ta, et „ei oska enam olla ema“, justkui kõik rõõm oleks peast pühitud… kuni sai teada, et ootab neljandat. Kes tõi tagasi elurõõmu. Maris oskas jälle olla ema ja väike helge olend kinnitas talle oma silmadega: „Sa saad hakkama!“

Elu õppetunnid sisaldavad tuleviku eduelamusi, olgu või väikesi. Ka mina olen kakskümmend aastat hüpanud varahommikul plaksust punuma. Sõna otseses mõttes. Praegusel ajal tähendab see, et lähen igal hommikul metsa alla sörkima. Vahel mõni imestab – kuidas sa suudad?! Naljaga pooleks, aga no ma olengi seda pea pool elu treeninud.

Kaisa Ling Thing laulab suhetest: „Kui sulle ei meeldi mu ookean, siis otsi endale mõni tiik. Ära roni mu orgu, mu käed ei oota sind.“ Tema bluusmuusika on samasuguse jõuga nagu mustanahaliste muusika 1930ndate New Orleansis, kuid ta laulude sõnu on siin päris keeruline tsiteerida. Kuulake YouTube’ist või Spotifyst. Klassikaraadios saab aga jälgida tema intellektuaalset kirjandussaadet „Gogol“. Madis Jürgen käis Kaisal külas.

Naudime suve, kuigi ajad on ärevad.