Ukrainlanna Eestis: kindla peale plaanin koju naasta, siin pole midagi arutada!

Kiievist pärit sõjapõgenik Julia Dubenko (44) jagab oma Ukrainast evakueerimise lugu ja tulevikuplaane. Kohtume Juliaga tema praeguses Eesti kodus. Uksel hüppab mu peale väike valge teravate hammastega karvakera. Perenaine palub mitte karta, see on neljakuune Bayraktar, kes alles õpib selle maailma maitseid tundma.

„Mu tütar on alati koera soovinud. Ta sai 16-aastaseks ajal, kui evakueerusime Ukrainast. Otsustasin, et sõda on parim aeg lapse unistus teoks teha. Nii tuligi meie ellu Bayraktar,“ jutustab põgenik.

Viimase kuue aasta jooksul elas Julia perekond ohvitserist pereisa töö tõttu võrdselt kahe linna vahel, poole ajast Kiivis ja poole Mariupolis. Sõjapõgenik ise on Krimmist pärit ja tundub, et just sel põhjusel on sõda mõjutanud teda eriti tugevalt: „Kõik on pidevalt sõjast rääkinud. Me ajasime need mõtted eemale. Kuid ma ei välistanud ka sündmuste sellist käiku, sest elasin selle läbi 2014. aastal minu kodukoha, Krimmi, okupatsiooni ajal. Toona ei suutnud ma uskuda, et see on võimalik. Kuid see sai võimalikuks ja see kordus uuesti.“