Mihkel Raud avaldas olulised küsimused, mida ta igal esimesel kohtingul uuele potentsiaalsele sõbrannale esitab
“Mihkel!” kiljatas üks sõbranna kümmekond aastat tagasi. Just nimelt kiljatas ning just nimelt sõbranna, sest kuigi üldiselt olen ma suuresti abielu usku, polnud ma selle konkreetse kätt jõudnud veel paluda. Elasime aga juba mõnda aega ühe katuse all.
“Tule kohe siia!”
Sõbranna hääl ei jätnud palju ruumi ei vastuvaidlemiseks ega arvamismängudeks, millises tujus ta võis sel hetkel olla. Daam oli millestki sügavalt häiritud ning minu vältimatu saatus näis olevat teadasaamine, mis talle täna närvidele käib. Sest asju ja asjakesi, mis minu juures teist inimest häirida võivad, on tohutult. Mõni häiris eile, mõni häirib täna, ja kohe kindlasti häirib miski kohe nüüd ja praegu.
“Jah?” vastasin abitult. Ma olin juba ette alla andnud, sest lisaks abielu-usule olin tol ajal ka kõva “sissevõtmise” apologeet – ära vaidle, võta kõik omaks, mööna oma ebatäiuslikkust ning elu läheb normaalselt edasi.