Esimesest ja teisest armastusest
Pole vahet, kas Lembit Ulfsak mängis Ukuaru Akslit või Rebase-Reinu, vembumees Thijl Ulenspiegelit või sõjast väsinud Ivo „Mandariinides“, ikka oli neis terake ka teda ennast – talle omase seletamatu sooja sarmiga.
„Ma olen eluaeg olnud nagu tüdruk tantsupeol, kes istub nurgas. Kui võetakse tantsima, siis võetakse, kui ei võeta, siis ei võeta.“ Päris üllatav avaldus mehelt, kes oli äsja kroonitud Eesti filmi sajandi meestäheks. Just nende sõnadega – tüdruk tantsupeol, kes istub nurgas – kirjeldas Lembit Ulfsak end kümme aastat tagasi Eesti Naisele antud intervjuus. Viimases suures portreeloos, mis temast kirjutati. Tagasihoidlikkus – võimalik. Häirimatus elu tõsiasjade suhtes – kindlasti.
Ent õnneks lükkas seesama elu Ulfsaki teele ka rohkelt väärtuslikke võimalusi. Kui Räpinas sündinud-kasvanud poiss koos perega Tallinna kolis ja Lembit 7. keskkooli (praegune inglise kolledž) läks, olid ta hinded kehvapoolsed. „Ainuke asi, mis klappis, olid jutustavad ained,“ meenutas ta ja täpsustas: „Seal, kus oli vaja möla suust välja ajada.“ Sõpru leidis ta uues koolis kiiresti, koos klassivendadega käis lõputu nalja ja nägude tegemine, õppimine tundus teisejärguline.
Ilmselt oli just hea suuvärk see, millega Lembit jäi silma ja kõrva ka Kalju Komissarovile, kes õppis samas koolis ning käis muu hulgas Tombi kultuurimajas rahvateatrit tegemas. Teatris otsiti just parasjagu nimiosalist „Oliver Twisti“ ja Komissarov soovitas Ulfsakit. Etendust lavastas legendaarne teatripedagoog Leo Kalmet, kellega Lembitul kohe soe klapp tekkis.
„Kalmet oli esimene täiskasvanu väljaspool kodu, kellega ma leidsin kontakti,“ meenutas ta usutluses. „Õpetajad polnud ju mingi autoriteet, nemad olid vereimejad. Ja siis järsku mees, keda ma kuulasin, suu ammuli…“ Esimene kokkupuude suure lavaga jättis igatahes sügava mulje, rahvateatri näitlejad tundusid andekad, nendega oli, millest rääkida. Ja ei läinudki kaua aega, kui Papa Kalmet tuli Lembitu juurde jutuga: „Nii, poiss, nüüd viid dokumendid lavakasse sisse!“
Seda tõuget oli väga vaja, sest loomuldasa polnud noormees sugugi oma andes kindel ega olnud tal ka erilist vurtsu, et küünarnukkidega teed tehes püünele pääseda.
