Terve surmani
Eks ole see olnud inimkonna unistus – elada kaua, väga kaua. Jättes sõnastamata, et enesest mõista tervena ja õnnelikuna, sest ainult nõnda oleks elul ju täis väärtus.
Eks ole see olnud inimkonna unistus – elada kaua, väga kaua. Jättes sõnastamata, et enesest mõista tervena ja õnnelikuna, sest ainult nõnda oleks elul ju täis väärtus. Juurdlemata, kas tervis on pelgalt ihuhaiguse puudumine ning õnn vaid õnnetuse eemalviibimine, või oleksid need mõisted midagi enamat. Ja kui, siis mis.
Kummatigi on levinum jututeema pigem haigused kui tervis (nagu ka halb ilm, olgu siis halb põllumehele või suvitajale). Tulevik, mil meditsiin seljatab haigused ja väärarendid, on ikka tundunud olevat käeulatuses, kuid nihkub aina eest nagu silmapiir. Mida rohkem areneb arstiteadus, seda enam avastatakse senikuulmatuid haigusi; mida rohkem ilmneb tundmata tõbesid, seda hoogsamalt ketrab ravimitööstus; mida rohkem medikamente, seda enam nende kõrvaltoimeid; mida rohkem kõrvalnähte, seda keerukamaid tablette ja süste ning nende kahjustusi. Immuunsüsteem on eksitusse aetud, looduse tarkust asendab teadususk.
Iga õli siiski ei sobi igale pesumasinale ega inimolendile, sestap näikse olevat miljonit väärt idee kohe vastsündinule hakata tagavaraosi varuma tema enda tüvirakust. Geenipõhine meditsiin terendab meie järeltulijaile, esiotsa küll eksituse-katsetuse meetodil. Sestap oleks hooldada odavam kui remontida ja seda moodsad tervislikud ja säästlikud eluviisid ka üritavad teha. Ent paraku vägisi ja põhjani!
Kui solaarium, siis täie raha eest; kui taimetoit, siis mitte kanamune ega linnumettki; kui hommikujooks, siis ärkamata ja söömata kümme kilomeetrit; kui jõusaal, siis viis tundi! Hoolides nii väga tapaloomade heaolust ei hooli me põrmugi oma soolestiku faunast, et kuidas see poole tonni välismaa heintaimedega üleöö hakkama saab, ega kahetse koduloomaliikide välja suremist, mis ideaalis ju toimuma peab, ega nuta sündimata jäänud vasikate ja põrsaste elurõõmu pärast. Mahub statistilise vea piiridesse. Progress ennekõike.
Kui solaarium, siis täie raha eest; kui taimetoit, siis mitte kanamune ega linnumettki.
25 sajandit tagasi ütles Hippokrates: Haiguse tõelised ravitsejad on meie sees peituvad loodusjõud. Umbes-täpselt 4 sajandit tagasi nentis Voltaire: Meditsiin on haige lõbustamine sel ajal, kui loodus ravib. Loodus on teadagi pika toimega, me peaks endale andma aega vahetevahel haige olla ja seejärel aega terveks saada, et tervist teadlikult nautida. Seda võidi ka enesele lubada tollal, kui päeva kulgu näitas päikesering, ent tänast päeva mõõdavad tuhandiksekundid nagu kiirlaskumisel. Me oleme kellainimesed, meil on päevakava, selle mugavus on teinekord nagu kupjapiits ka laste turjal, sundides neid magama heitma ja üles tõusma, ilma et keha valmis oleks. Tornikell ja keharakukell näitavad teineteise suhtes nihestatud aega, aga me ei märkagi seda. Ka aknatagust ilma ei näe enam, ruloo on arvuti pärast all, ja mobiili pärast ei näe tänaval pärnade õitsemist.
Siis juhtubki nii, et tuleb ehitada aina funktsionaalsemaid ja mugavamaid hooldekodusid ja maarjamaju, aina kõrgemaid kliinikuid ja erialasemaid eriraviasutusi; arhitekti põhimureks saavad liftid ja ratastoolipääsud, avaliku saali projekteerimisel tuleb arvestada kurtide kuulmise ja pimedate nägemisega, sest igaühel on õigus olla erivajadustega, aga siiski võrdõiguslik. Igaühel on õigus väärida täit paranemist, kui ta ka on ohjeldamatult prassinud või pruukinud kõikeravivaid tablette, räiget kodukeemiat, ilulõikusi ja kahtlast kosmeetikat, kui ta ka on elanud mürareostuses ja valgusuputuses, kui ta ka on järginud ilmvõimalikke dieete ja kõhnumislaagreid, kui ta ka on näinud palju vaeva ja kulutanud lugemata hulga raha, et alistada oma loomusund ja immuunsüsteem. Ja nüüd on ta vana ja väeti. Hooldage, et teid kord hooldataks.
Ainult loomulik inimene saab olla terve surmani. Loomulik, liialdusteta inimene elab ja sureb looduse seaduste järgi. Kuhtunud krõbisev hernevars pole ju haletsusväärne haige, rõõmustagem, ta on elanud lõpuni oma toreda rohelise elu.
