"Kes me oleme, Ukraina põgenikud?" Ukrainlanna kiri eestimaalastele

“Lugupeetud daamid, selleks, et peletada teie kurbi sõja­mõtteid, kutsume teid ekskursioonile Tagurpidi Majja,” ütles nägus naeratav vabatahtlik Tartus. “Aitäh, kuid me võime ise teha teile ekskursiooni nimega “Tagurpidi elu”,” märkis irooniliselt üks mu kaasmaalasi. Meil on keeruline, kuid me ei kaota huumorimeelt ja lootust. Oleme Ukraina põgenikud, kes tulid Eestisse sõja eest pakku.

Mina olen Anne Bõkova, olen 30aastane ja tulin Eestisse ligi kaks kuud tagasi. Minu vanaisa oli eestlane, tema nimi oli Arvo. Ta sündis 1938. aastal Jõgeva linnas. Pool elu elas vanaisa Eestis ja pool Ukrainas. Ta tahtis alati naasta kodumaale, kuid ei jõudnud, suri 15 aastat tagasi. Vahel kujutan ette, kuidas ta vaatab taevast toimuvat ja... nutab.

Kas mäletate filme teisest maailmasõjast? Oscariga pärjatud “Schindleri nimekiri”, “Elu on ilus” või klassikaks saanud “Seitseteist kevadist hetke”? Kas 80 aastaga on palju muutunud? Ei ole. Nii toona kui ka praegu on sõda helide ja lõhnade segu. Suits, karjed, nutt ja õhusireenid. Need on sõja helid, mis jälitavad kui vari iga sekundit ilmsi ja unes. Need helid värvivad igaveseks juuksed halliks ja kärsatavad pöördumatult läbi närvirakud.

Meil, ukraina naistel, oli palju häid plaane eluks. Uskuge, igaüks meist veetis 23. veebruari õhtu, tehes ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Me panime kokku laste koolikotte, triikisime abikaasade päevasärke, teritasime oma huule­pliiatseid. Me tegime seda helluse ja armastusega. Kuigi lugedes uudiseid, olime üha sagedamini näinud fraasi: “Homme algab sõda.” Rahutus me südameis oli kasvanud päevadega üha suuremaks...