„Ma tahan lihtsalt koju.“

Oma lood räägivad kolm elukogenud ukrainlannat, värsket Tartu elanikku, kes on leidnud siin sõja eest varju.

Alates sõja esimesest päevast peab 46aastane sõjapõgenik Harkivist Tatjana Facebookis päevikut. „Mul on palju eksistentsiaalseid küsimusi. Kas mul on õigus elada? Õigus olla? Õigus omada eluaset? Või vahest on mulle määratud olla ohver-nomaad?“ Tema postitustes kõlavad ülikeerulised küsimused, mille valu mõistavad kõik, kes on sõja eest põgenenud.

Tatjana astub kohvikusse ja nähes mind, lehvitab rõõmsalt. Tema käes on eesti keele õpik, pärast meie kohtumist ruttab ta tundi Tartu Rahvaülikooli. Eeskätt tunnen huvi, kuidas ta just Tartusse sattus. Vastus on lihtne: kaks aastat tagasi tuli Eestisse tema tütar, kes läks Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Tatjana on käinud tütrel kaks korda külas, kuid pole ette kujutanudki, et jääb siia kauemaks.

Saltovka linnaosa, kus Tatjana elas, tunnistati Harkivi enim purustatud piirkonnaks. Selle tihedalt rahvastatud elamumassiivi pihta tulistatakse regulaarselt. „Varem tavatsesime öelda, et mitmekorruselistel paneelmajadel pole hinge. Nüüd nutame neid taga, nagu oleksid need pühakojad, kus oleme palvetamas käinud…“ hakkab Tatjana nutma, meenutades oma kodulinna.

Enne sõda töötas Tatjana suure ettevõtte pearaamatupidajana, lisaks on ta andnud konsultatsioone psühhoterapeudina. Ta ütleb, et Harkivis õnnestus tal üles ehitada oma unistuste elu: „Mu elu oli imeline. Ma reisisin, tegin tööd, mida väga armastan, olin saamas teist haridust. Nüüd olen ma kaotanud kõik, mis mul oli.“