Vähem või rohkem hingas kohalikule televisioonile ja Kesktelevisiooni „Vremjale“ kuklasse naabermaa Soome televisioon. Algul ehk isegi rohkem Soome raadio. Soometumine tähendas küll seda, et soomlased olid hästi ettevaatlikud kõige suhtes, mida suur naaber võis nimetada nõukogudevastaseks propagandaks, kuid üksjagu vabamad olid need kanalid ikkagi. „Sovetski zapadis“ ehk Nõukogude läänes, nagu Eestit tol ajal kutsuti, tuli ideoloogiarindel paratamatult rohkem pingutada kui Tambovis või Tuulas. Niisiis oli väärt mõte meelitada telesse Valdo Pant, keda iseloomustasid fenomenaalne mälu, väga hea sõnakasutus, reaktsiooni kiirus ja meeletu töövõime.

Tõtt-öelda oli nooruke ETV ka põnev koht, mis tõmbas nagu magnetiga andekaid ja auahneid. Peale Pandi olid noored reporterid Rein Karemäe ja Mati Talvik need, kes hüppasid esimesel võimalusel raadiost televisiooni.

Mõttekaaslased-napsisõbrad

Valdo Pant alustas nagu raadioski omanäoliste reportaažidega („Reportaaž mitte millestki“), hiljem sai temast saatejuht, kes tegi kõiksugu ülekandeid, alates Müncheni olümpiast kuni võidupüha paraadini Moskvas. Omaaegne kolleeg, raadioajakirjanik Ene Hion on kirjutanud: „Valdo oli täidetud külgetõmbejõuga nagu mesilane meega.“