Parim meelelahutus on mäng ja trenn koos: geopeitus on kui võlumaailm, millest on parem „mugudele“ mitte rääkida!

Just nii palju oli meie planeedile peidetud geopeituse aardeid ühel aprillikuu hommikul. See arv suureneb iga päevaga nagu ka kirglike geopeituse mängijate vennaskond.

Eestimaa aarde­kaardil on ligi 5000 aaret. Seda kirjutades rikun ma geopeituse esimest reeglit: geo­peitusest me ei räägi. Välja arvatud siis, kui seda mõnele uuele mängijale tutvustada tahame. Ja praegu me tahamegi, sest see on väga lahe meelelahutus!

2000. aastal, kui GPS-tehno­loogia avati tsiviilkasutuseks, tekitas see tehnoloogiahuviliste hulgas palju elevust. Ameeriklane Dave Ulmer peitis Oregoni osariigis Portlandi lähedal ühe karbi metsa ära ja avaldas selle täpsed koordinaadid foorumis, teised pidid karbi üles leidma ning karbis olevale paberile kirja panema oma nime ja leidmise aja. Mäng oli alanud.

Just seda geopeitus tähendabki: keegi peidab kusagile ära suurema või väiksema anuma, avaldab veebis koordinaadid ja veel pisut infot ning teised saavad seda otsida. Leidjal on mängus üks kohustus: kirjutada leidmise kuupäev ja oma nimi aardekarbis olevasse logiraamatusse. Seejärel tuleb karp panna tagasi peitu järgmistele leidmiseks, mugude eest varju. (Sõna “mugud” on laenatud “Harry Potteri” sarjast, kus nii kutsutakse inimesi, kel pole võluvõimeid, ehk tavalisi inimesi – toim.)

Loe edasi juba artiklist, mida kirglikud geopeiturid selle heas mõttes sõltuvust tekitava ala kohta räägivad. Lisaks on loos ka juhised, kuidas liituda, kui lugu ka sinus mänguisu sütitas.