Südamlik lugu, kuidas Iisraeli sõduri ema oma poja elupäästjat otsis
Hebron on linn, kus valvab pidevalt palju Iisraeli korravalvureid, et kaitsta Hebroni väikest juudi kogukonda ja turvata välismaiseid turiste. Selles linnas asub patriarhide – Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi – juba eespool mainitud hauakompleks. Hoone ühes osas on mošee, teises aga sünagoog. Juutidele on Hebron üks neljast pühast linnast ja nimetatud hauakompleks üks olulisemaid pühapaiku.
Ühel varahommikul tulistas terrorist Hebronis Iisraeli sõdurit, kelle nimi oli Joni. Aeg oli varajane ja läheduses polnud hingegi. Sõdur jäi abituna lamama. Verekaotus oli suur ja Joni tundis, kuidas teadvus hakkab kaduma.
Üks tema kaaslastest, Jairi-nimeline sõdur oli valves pisut eemal. Hommikuhäälte taustal arvas ta kuulvat üksikut püssilasku ja küsis, kas kaaslased ka kuulsid. Keegi ei olnud tähele pannud. Jairil ei jäänud süda rahule ning ta otsustas asja uurima minna.
Veidi eemalt leidiski ta teadvuseta relvavenna. Mees kutsus telefoni teel abi ja jäi Joni haava kinni hoidma. Auto saabus õnneks ruttu ja haavatud sõdur viidi Negevi kõrbes asuva linna Be’er Ševa haiglasse, kus teda kohe opereeriti.
Joni vanematele anti asjast teada ja nad tormasid haiglasse. Operatsioon oli õnneks edukas ja Joni elu päästetud.
Kui esialgne vapustus mööda sai, hakkasid Joni vanemad huvi tundma, kes nende poega oli aidanud. Elupäästjat oli leida aga raske, sest haiglas ei olnud keegi märganud panna kirja abi kutsunud sõduri nime. Jair oli tagasihoidlikult oma teed läinud.
Joni vanemad uurisid asja ka poja sõjaväeosast. Aga kummalisel kombel ei õnnestunud isegi sealtkaudu vastust saada. Nii ei saanudki Joni vanemad poja elupäästjat isiklikult tänada. Emale ei andnud see rahu.
Joni ema pidas väikest poodi Kirjat Malahi nimelises linnakeses Lõuna-Iisraelis. Kuigi Iisraelis elab miljoneid inimesi, ei ole see maa pindalalt ülearu suur. Joni ema pani oma poe seinale üles poja pääsemisloo ja palus teavet elupäästja kohta. Ta arvas, et ehk keegi tunneb kedagi, kes on sellest sõdurist kuulnud. Iisraelis suheldakse palju ja arutatakse isegi päevauudiseid nii pargipingil kui ka telefonitsi.
Möödus mitu kuud. Ühel päeval astus poodi naine, kes, nagu paljud teisedki, luges seinal olevat lugu. Siis pöördus ta Joni ema poole ja ütles, et talle meenub midagi. Tema poeg Jair oli ühel reedel nädalavahetuseks armeeteenistusest koju käima tulnud ja õhinal rääkinud, kuidas tal õnnestus ühe kaassõduri elu päästa. Joni ema rääkis ära oma info. Kaks lugu klappisid omavahel.
Vaimustunud naised helistasid seepeale oma poegadele ja kutsusid nad poodi. Ka isad tulid kohale. Nii said kõik silmast silma omavahel kokku ja Joni vanemad võisid lõpuks ometi pisarsilmi poja elupäästjat tänada.
Kui jutt siinkohal lõppeks, oleks see niigi väga liigutav lugu. Aga tegelikult on selles loos veel üks elupäästja.
Sellal, kui kaks perekonda poekeses rõõmsalt juttu puhusid, kutsus Jairi ema teise naisterahva korraks õue, et temaga nelja silma all rääkida. Ta küsis: „Kas sa tõesti ei mäleta mind?“
Joni ema ei osanud midagi kosta. Seepeale jutustas Jairi ema talle oma loo.
Margit Prantsus „MINU IISRAEL. KUIDAS TÕLKIDA SABATIT“, kirjastus Petrone Print
Autor oma raamatust:
„Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.
Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.“