Spordiajakirjanik Peep Pahv: see, et tänapäeval enam millestki rääkida ei tohi või et mehed ei tohi naistele komplimente teha, on puhas lollus

Spordiajakirjanik Peep Pahv (48) on resoluutse sõnaga mees nii spordisaalis korvpallipoisse treenides kui ka sportlikus raadiosaates “Mehed ei nuta”.

“Palliplatsil peabki kõva häält tegema. Nagu üldse elus – oma õiguse eest peab seisma!” ütleb Peep Pahv. “Sport ongi ju elu – kes ees, see mees, võistlused, saavutused... seepärast huvitab see laiu masse. Näiteks kunst on arusaadav kitsale ringile, sport aga seevastu laiatarbekaup, show ja meelelahutus,” ütleb maast madalast spordiga koos kasvanud mees, kes poliitikas hoiab pigem konservatiivsele poolele.

Populaarne jutusaade “Mehed ei nuta” on eetris juba kümnendat aastat. Mehepojad mugistavad saadet kuulates naeru nagu koolipoisid, kommentaariumis löövad naisedki kaasa. Näiteks kui saatejuhtide jutt kisub mõne naissportlase riiete ja kehavormide kokkusobivuse arutamisele.

Kust sinu spordihuvi alguse sai?

Ei mäletagi täpselt, küllap vanema venna kaudu, kes kõvasti sporti jälgis. Vanusevahet on meil viis ja pool aastat, eks ma väikese pätakana suuremate järel sörkisin. Elasime väikeses maakohas, hommikul läksime toast välja, algul tagusime jalkat, siis tund aega võrku, siis mängisime metsatukas luurekat, seejärel jälle jalkat… Hiljem koolis olen kergejõustikku teinud, korv- ja jalgpalli mänginud. Kergejõustiku ja korvpalliga olen kõige rohkem tegelenud. Talvel läksime pärast koolitunde alati suusamäele. Meie ajal olid suusatajad mäe siledaks tampinud. Nüüd, kui lapsega kelgutamas käisin, polnud jälgi eriti näha.