Kirjanik Olev Remsu: kui ei ole empaatiavõimet, kui sa oma õigust ja ego peale surud, lendab kõik upakile
Kirjanik Olev Remsu leiab, et tema kõige õigem amet oleks rändamine ehk mööda maailma ringihulkumine. Siiski ei jää tal ka pensionipõlves üle muud kui kirjutada, kirjutada, kirjutada... Kuid mis meil lugejana selle vastu olla saab?
Kirjanik Olev Remsu leiab, et tema kõige õigem amet oleks rändamine ehk mööda maailma ringihulkumine. Siiski ei jää tal ka pensionipõlves üle muud kui kirjutada, kirjutada, kirjutada... Kuid mis meil lugejana selle vastu olla saab?
Üheksa ametit, kümnes nälg,” ütleb rutiinitalumatu Olev Remsu (71), kes on elu jooksul pidanud ameteid filmistsenaristist-režissöörist-õppejõust vanglakulturniku ja karskusseltsi esimeheni. Maitsnud ajakirjanikuleiba, juhtinud romaaniühingut. Koolipõlves unistas ta kaptenipaberitest, kuid lühinägevate silmade tõttu teda merekooli ei võetud. Rännukihk, mida leevendas noorpõlves loomade vedamine mööda Venemaad ja hiljem giidiamet, on andnud ainet üle poolesajale teosele.
Neist õnnestunumaks peab ta telliskivipaksust romaani “Kurbmäng Paabelis” ja “Filmidraamatehnikat”. Remsu kirjanikutee algas 1976. aastal “Homne karikakar” ilmumisega. Popstiilis lugu on omas ajas oluline põlvkonnajutustus, mida huvitav aastaid hiljemgi kätte võtta.
Mis mälestused on teil endal esikteosega seoses?
Ausalt öelda tundus raamatu ilmumine mulle juba siis lihtsalt võimatuna, tähendab unistuste täitumisena. Hipitsesin tol eluperioodil, olin kõva loomavedaja, laadisin 14 mullikat vagunisse ja aidaa mööda raudteed Kaukaasiasse, Usbekistani või veel kaugemale. Kirjutasingi siis talvel oma teose valmis, panin posti ja sõitsin mitmeks kuuks loomadega minema. Loomavedu kestis kaks-kolm nädalat, aga ma jäin alati sinnakanti seiklema.
