Järgmised päevad oli ema üleni jõuetu, kui tõstsime ta istukile, vajus külili nagu riidest nukk. Psühholoogist sõber arvas, et ju ta elas uuesti läbi midagi, mida oli pealt näinud. 78 aastat hiljem.

Sõda taaselustab meis esivanemate valu. Eks ka 9. mai on seekord emotsionaalselt tihkemalt tähendustest laetud.

On rasked ajad. Mitmed mu sõbrad tunnistavad, et nad teinekord nutavad. Mina ka, Ukraina pärast. Nemad sõdivad meie sõda. Ukrainlased surevad meie eest.

Butša linna genotsiid elustas minugi DNAs kurbuse ja viha. Butša muutis midagi jäädavalt meie maailmas. Jah, kahjuks ja kindlasti koorub välja veelgi kohutavaid tragöödiaid. Venemaa pommitab Mariupoli linna lamedaks ja me ei tea, mis toimub praegu, isegi täna linna piiramisel. Butšast aga sai kõigi nende õuduste sümbol.

Palusin kunstnik Flo Kasearul panna see pildile ja tema valis kujundi, mis pärineb “Väikesest printsist”. Mäletate joonistust, kus uss on neelanud alla tohutu elusolendi ehk elevandi. Mõned aga vaatavad, et pildil on “kõigest kaabu”. Vaadake teie ka lehekülgedelt 14–15.

“Maailmas toimuvaga peab olema kursis, kuid seejuures ei tohi unustada end sellesama info eest ka kaitsta,” ütleb ajakirjale antud intervjuus tuntud koolitaja Eric Edmeades. Me peame eluga edasi minema. Pidama sünnipäevi, rõõmustama ja kurvastama, pingutama isikliku arengu nimel.

Ukraina sõda käib ajakirjas paljude inimeste jutust läbi, kuid muus osas on külluslikult teemasid meie Eesti elust. Olgu see rüiuvaip, peotants, autolahvka, Eesti Naise peatoimetaja 1935. aasta kiri Konstantin Pätsile või aiakujundus. On tunda meie juuri, et oleme siinsel maakamaral olnud ja oleme endiselt olemas.

Hoiame kokku!