Töökiusust terve nahaga välja tulla on keeruline – minule läks see maksma pika­ajalise sõpruse. Räägin teile oma lähi­minevikust loo, mille asjaosalistele olen selguse huvides pannud nimeks Sõber, Sõbra Paariline, Raamatupidaja ja Superviisor.

Kõik algas ühel esmaspäeva hommikul.

“Mul läheb paariline, kellega kahe peale MTÜd juhin, lapse­puhkusele ja me pole siiani leidnud kedagi, kes tuleks teda asendama. Ehk saaksid sina tulla?” pakkus mulle Sõber, keda olen aastaid lähedaseks pidanud.

Mhmm, see polnud küll päris minu ala – kaks korda ütlesin ära –, aga et soovisin Sõpra südamest aidata, siis jäin nõusse. Kümmekond inimest palgalehel, aastakese toimetasime kahekesi rahus, püüdsin parimat...

Tasapisi ilmus väikelapse kõrvalt aina tihedamini tööle asjatama ka Sõbra lapsepuhkusel olnud Paariline. Kuni üks hetk nentis Sõber, et tema panustamist tuleks samuti tasustada. “Jagame juhatamise kolmeks võrdseks osakohaks,” pani ta ette. “Meile sisutegevused ja personalijuhtimine, sulle varustamine, dokumendi­haldus ja suhtlemine raamatu­pidajaga.”

“Sõber, kes on võimu saavutanud, on kaotatud sõber.”* I


Ei läinud palju aega, kui tuli Sõber ja teatas ülemuse toonil: “Raamatupidaja on sitapea.” Vakatasin. Mis siis Sõpra, kes Raamatupidajaga ei tööl ega ka päris elus üldse kokku ei puutunud, sedavõrd vihastas?