Tänavuse publikuta teatrikuu lõppedes, 1. aprillil saab 90aastaseks Ita Ever. Selleks ajaks on ilmunud teatri­raamat “Lava on elu”, mis räägib Ita Everi monumentaalsusest Eesti teatris. Raamatu annab välja kirjastus SE&JS.

Raamatu sissejuhatuse teeb teine Eesti teatri legend, teatriloolane Lea Tormis, kes pealkirjastab oma pikema essee Everi tähendusest ühe sõnaga: “Truudus”. “Ühe teatri truudus? Truudus on üldse nii harva esinev nähtus ja uuematel aegadel võib-olla veel eriti, et see on juba väärtus iseenesest. Ita seostub Draamateatriga ja Draama­teater seostub temaga, ta kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enese­kehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”

Siia, Lea Tormise põhjaliku vaate kõrvale on paras sättida noore teatrimehe Henrik Kalmeti sõnad samade kaante vahelt. Ta ütleb, et ei tunne Itat isiklikult ja tal on selle üle hea meel. “Mõned (inimesed, näitlejad – M. M.) võiksid ikkagi jääda ikoonidena püsima kunsti kõrgeimale riiulile. See aitaks meil teistel siin põrandal paremini unistada ja uskuda suurtesse ideaalidesse, unistustesse ja talentidesse. Ita Ever on minu jaoks just selline ikoon Eesti teatri kõrgeimal riiulil, kelle poole tublid poisid oma pisikesi edusamme tehes püüdlevad,” kirjutab Henrik Kalmet muu hulgas.

Teatri­saalidesse kogunevad enamasti ühesuguse huviga inimesed.

Kasutasin Ita Everi ja temast rääkiva raamatu kohta sõna “monumentaalne”. Pean seletama: muud sõna lihtsalt ei saa kasutada, kui lugeda Ita Everi rolli­biograafiat, mille koostas Kai Ellip. Selles loetelus oli sel momendil, kui mina käsikirja lugesin, 896 kirjet (lõppversioonis 1011 kirjet – toim). Esimesed kaks 1949. aastast. “1. Tanja – Aleksei Arbuzovi “Tanja”. Lavastaja Enn Toona. Esietendus märtsis 1949 Draamateatris (Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi näiteringi etendus). 2. Tatjana – Boriss Lavrenjovi “Murrang”. Lavastaja Enn Toona. Esietendus novembris 1949 Draamateatris (Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi näiteringi etendus).” Rollid teatris, filmides, kuuldemängudes; millise hulga unejutte on just Ita Ever meile lugenud... See ongi monument, on monumentaalne.

Ja muidugi on raamatus palju pilte Ita Everist tema rollides ja vähem neid, kus ta on lihtsalt Ita. Raamatu kujundas Andres Tali.

Voldemar Panso lõpetab oma loo Ita Everist 1975. aastal ilmunud raamatus “Portreed minus ja minu ümber”: “Veršininisse klammerdunud Maša ookeanitäis nuttu – seda pean oma viimaste aastate suurimaks teatri­elamuseks. Kui palju oleme näinud naisnäitlejate lahjat nuttu ning odavaid pisaraid. Ja äkki selline enda­andmine nagu Everi Maša! Selleks on lihtne retsept: hõõguv kaos, täpne tehnika, julgus, talent, töö ja muusade poolehoid.”

Ses viimases loetelus peitub kokku­võte asjust, mida ükskõik millise teatri uksest sisenedes ikka ja jälle kogeda loodame.

Et oleks soe

Teatri fenomen, millest just nüüd, piirangute ja eneseisolatsiooni ja vähese suhtlemise ajal hakatakse aru saama, on kindlasti ka see, et teatrisaalidesse kogunevad enamasti ühesuguse huviga inimesed. Saavad kokku. Isegi kui nad ei ole tuttavad, on nad tuttavad.

Kui ajasin veebruari lõpus juttu Vaba Lava kultuuriprogrammis osaleva Vene lavastaja Dmitri Jegoroviga, ei teadnud me keegi seda, et märtsis teatrietendused päriselt keelatakse. Kehtis reegel, et saali tohib lubada nii palju inimesi, et need täidaks pool saali. Venemaa suurtes saalides lavastama harjunud Dmitri mulle siis kuidagi nii ütles, et etendusega, kuhu on lubatud 50 vaatajat, ei ole võimalik maailma muuta.

Küsisin seepeale, millist teatrit publik tema meelest praegu ootab. “Inimlikust seisukohast võttes... Kui inimesed tulevad teatrisse, siis minu meelest on kõige tähtsam see, et neil oleks soe. Aasta on olnud väga raske, keeruline, halb... inimesed kartsid haigestuda, kartsid minna tänavale ja lähedastega suhelda. Kui tulla pärast sellist üksindust teatrisse, siis on kõige tähtsam elus kontakt. Ei ole hea teda nüüd solvata, peksta. Tuleb öelda tere, me ootasime sind, ka meil oli kehv aeg... Kurjust on niigi palju nähtud. Ka KGB-lavastuses on palju naljakat, palju eneseirooniat. Tuleb etendus meie ebaedust. Ei ole ju mõtet jälle teha lavastust, mis kinnitab taas, et lumi on valge!”

Dmitri Jegorovi lavastus “Keegi KGBst”, mis pidi Vabal Laval esietenduma märtsis, lükkus nüüd esialgu aprilli.

Uus avanemine

Eesti Draamateatri lavastaja ja selle teatri kauaaegne peanäitejuht Priit Pedajas ei karda just seda fenomeni silmas pidades, et sunnitud teatripaus publiku teatritest peletab. Ka tema uuslavastus, märtsis esietenduma pidanud Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia”, lükkus esialgu aprillikuusse. “Neid inimesi, kes armastavad teatrit, ju õnneks on,” ütleb Pedajas.

Üks asi on seoses piirangute ja etendus­tegevuse peatamisega kindel: kui teatrid taas avanevad, on see avanemine üsna uus ka neile, kes seni järjepidevalt teatris käinud. Proovid ja uuslavastuste ettevalmistamine teatrites käivad.

Selle loo kirjutamise ajal on Eesti Teatriagentuuri andmed järgmised: kui läheb nii, et publik aprillis saalidesse lubatakse, on märtsis edasi lükatud ja aprilli planeeritud esietendusi kokku 21. Lisaks on suuremal osal publikul nägemata veebruaris esietendunud ja piirangute tõttu vaid vähestele näidatud 24 uuslavastust.

Uute kohtumisteni!