Elu loomingulise naise kõrval
Pärast kevadel ilmunud kirjutist “Elu loomingulise mehe kõrval” võtab Hedvig Hanson seekord lahata loomingulise naise hingeelu ja käitumise tagamaid.
Kui kirjutasin Eesti Naisele mõtiskluse elust loomingulise mehega, küsis üks mu tuttav naisterahvas, miks ma ei kirjuta hoopis elust loomingulise naisega. Võtnud pikema mõttepausi, analüüsides nii iseenda kui ka teiste loominguliste naiste olemust ning kuulates neile lähedal olevate inimeste kirjeldusi, olen nüüd valmis oma tähelepanekuid jagama.
Mul on isiklik kogemus loomingulise naise kõrval elamisest – minu ema on loomeinimene. Arvan, et lapsena on mõnikord keeruline aru saada loomingulisest natuurist. Ja mitte ainult lapsena, vaid ka teismelisena, kui on raske veel iseennastki mõista. Päriselt taipama hakkad ehk alles siis, kui oled juba ise ema (kellest on ilmselt tema lastel nii mõnigi kord raske aru saada). Siis alles meenub sulle, kuidas kunagi lubasid, et sinust ei saa iial sellist nagu su ema!
Ja ometi – aeg ja olud näitavad midagi muud. Andes õnneks ka arusaamise oma emast. Naisest, kel on oma loomingulised valud, järsud tõusud ja mõõnad, lisaks eraelulised, tihti eufoorilised innustumised ning kõrged kukkumised. Teisiti üks loomenatuur ju ei oskagi, vähemalt mitte noorena! Ja samas võib see pöörane ema olla tihtilugu hell ja hoolitsev, kõike endast andev.
Tung armuda
Loomingulisus on teadagi kahe teraga mõõk. Loomingu mõttes on ülitundlikkus õnnistuseks – tundlikud närvid aitavad sul näha ja tajuda peenemalt, pisiasjad on üliolulised, sa oled erk ümbritseva suhtes. Helide, värvide, lõhnade ja materjalide suhtes, sõnade, muusika, kogu olemise ja kogemise suhtes...
