Korralik tüdruk

“Miks sa ei võiks mõnikord mängida, et sa oled Annika?!”

See haleda ohkega esitatud palve lõikas nagu kreissaega mu mängumaailma. Seisin keset tuba, isa kingad jalas, eri paarist põlvikud lontis ja õlal karu, kes olude sunnil ahvi rolli pidi täitma. Olin endale pähe paar patsi pusserdanud ja vesi­värvidega hoogsalt mõned tedretähnid teinud. See, et ma tugitoolidest voodit tehes olin pintslipesuvee maha ajanud, mind suurt ei häirinud. Kavatsesin just oma mänguvoodisse sirakile visata, nii et jalad jääksid padja peale. Kõigi isa kingadega muidugi, sest ma olin Pipi, vahva raamatutegelane, kellega ma meeletut hingesugulust tundsin…

Ja siis lõigati see tore mäng läbi! Põrnitsesin oma hoidjat, kes kuni selle lolli ettepanekuni oli paistnud täitsa mõistliku vanainimesena. “Miks ma peaksin Annikat mängima?” küsisin häälega, milles peegeldus kogu mu lapsehinge ahastus.

“Sest Annika on viisakas tüdruk. Sina võiksid ka hakata ükskord selliseks, nagu tüdrukud peavad olema,” tuli hävitav vastus. Selle “õigeks tüdrukuks”, “neiuks” või “naiseks” olemisega on mul alati olnud igavene jama. Lapseea noomimistest saan ma tagantjärele isegi aru, sest olin aeg-ajalt ikka paras põrsas. Edaspidi läks aga keerulisemaks. Viisakas naine käis näiteks mõõdetud sammudega ega kablutanud hirmsa hooga üle kivisillutise, nagu mina pidevalt tegin. “Sellise kõnnakuga ei saa sa iial mehele!” noomis mind kunagine töökaaslane. Normaalne naine ei teinud igal pool suud lahti. “Naiste plära, teil pole mingit loogikat!” kuulsin, kui püüdsin mõnele tulutult selgitada, et ta on oma jutuga rappa läinud.