Kadri Kõusaar kirjeldab oma esimest traumaatilist sünnitust: kui ma oleks sünnitanud teistes tingimustes, poleks tõenäoliselt ei mind ega mu last!

Eesti Naise oktoobrikuu esikaant ehib viimaseid nädalaid rase Kadri Kõusaar (36).  Poiss ema kõhus on suur ja tragi, ei tea tähtaegadest midagi ja võib tulla hommepäev. Kadri on vana rahu ise. Aga ainult näiliselt.

“Esimene laps sündis mul erakorralise keisriga,” põhjendab Kadri mõningast ärevust. “Veel enne, kui arst mulle seda ütles, tundsin, et midagi on valesti. Maximilian oli keeranud pea viltu ega mahtunud välja.”

Sünnitus kestis 24 tundi, pärast saatis Kadri haiglasse tänukirjad. “Kui ma oleks sünnitanud kusagil Aafrika jõekäärus või sada aastat tagasi, poleks tõenäoliselt ei mind ega Maximiliani... See kõik oli tegelikult nii traumaatiline. Õudusunenägudes kummitab see vahel siiani.”

Väike Maximilian (1 a 9 k), kohe-varsti-vanem-vend, ootab lasteaiast kojuviimist. Kadrile tuttav rada, otsetee viib läbi hoovide, mööda mitmetest varemetest ja peale pressivast võsast. Kui ta tuleb Londonist, oma teisest kodust Eestisse, on staap vanemate juures Tondil.

Oma teist last sünnitama tuli Kadri jälle Tallinna: “Eestis on iga rase naine nagu rahvuslik aare!”