Uskudes iseendasse

Metallikunstnik Ene Jürilo on stiilne, loominguline ja pidevalt muutuv, vanusest küsimata.

Plaatinablondid juuksed elegantses soengus, jõuline kulmukaar ja rauge pilk – Marilyn Monroe? Ei! Tänasel hommikul ja paljudel muudel hommikutel näeb nii välja mulle lähedane inimene, käegakatsutav eeskuju üle kahekümne seitsme aasta. Mitte filmi- või teatrikangelane, mitte juhtimisguru, mitte psühholoog ega arst mõnest ajaloolisest või tänapäevasest eduloost. See on inimene, kes on kujundanud ümbritsevat keskkonda ja toetanud paljusid oma elujulguse kaudu.

Esimene kohtumine

Minu esimene kohtumine temaga leidis aset maalilise vaatepildina, kui tulin pimedast aiast suurde valgesse söögituppa. Suur juht ja õpetaja suunas “vägesid”, jagades juhiseid noormehele, kellele olin lühikese tutvuse järel esimest korda külla tulnud. Keset tulekahjust räsitud maja ehitusprahti žestikuleeris ema, soengu ja maani musta seelikuga, millel suured fuksiaroosad ja kollased õied. Vabakutseline kunstnik – sõprade seas naljatlemisi “parasiit”.