Elada vanaks: alles pärast 40. eluaastat seisavad meie ees elu suurimad väljakutsed
Mõned vanemad inimesed jäävad toimekaks väga kõrge vanuseni. Sellised inimesed elavad keskmiselt kauem kui nende kangete kontidega ja vähem toimekad eakaaslased, kellel on liikumisega rohkem raskusi. Rudi Westendorp kirjutab raamatus „Elada vanaks, tundmata end vanana” elujõust ja targast vananemisest.
Vananemine enamat kui lihtsalt juuste kadumine või hallinemine. Aeg, millega inimene suudab läbida maratoni, annab selgelt mõista, millises kasvamise või taandarengu faasis keha parasjagu on. Enne esimese maratoniga mahasaamist on vaja jõuda täiskasvanuikka ja joosta treeningutel loendamatuid kilomeetreid. Kui siis treenimist jätkata, hakkab aeg, mida vajate finišijooneni jõudmiseks, kiiresti vähenema. Kõige kiiremini suudab inimene maratoni läbida umbes 30-aastasena. Võimalus, et saate veel hilisemas eas olümpiavõitjaks, on peaaegu olematu, ükskõik kui kõvasti trenni teete. See 42 kilomeetri pikkune stressitest näitab armutult, et teie füüsilise soorituse tase hakkab langema – see juhtub palju varem, kui enamik meist arvab. Teistsugune pole ka kiiruisutajate ja jalgratturite saatus. Palju üle 30-aastaseid inimesi te autasustamispoodiumil näete? Kuid elu parimad füüsilised sooritused ei kuulu tingimata keskmise 30. eluaastates inimese argielu juurde, selle sisustavad enamasti kodu ja perekonna eest hoolitsemine. Kui teie füüsiline sooritus jääb keskmisele tasemele, läheb veel kakskümmend aastat, enne kui peate pärast aias kaevates veedetud päeva järgmisel hommikul voodisse jääma.
Vanas eas on aja peale jooksmine hea vahend kehas tekkinud püsivate kahjustuste ulatuse hindamiseks, selle abil saab hinnata ka teisi kehas veel toimivaid funktsioone. Mõned vanemad inimesed jäävad toimekaks väga kõrge vanuseni. Sellised inimesed elavad keskmiselt kauem kui nende kangete kontidega ja vähem toimekad eakaaslased, kellel on liikumisega rohkem raskusi. Kiire jooks paistab olevat üks parimatest vahenditest, mis aitavad arstidel hinnata, kui habras on patsient ja kui suur on tema tõenäosus lähiajal surra. See ei näita mitte ainult seda, kui hästi funktsioneerivad lihased ja liigesed, vaid annab tunnistust ka närvide, südame ja kopsude seisukorrast. Kui inimene on jõudnud kõrgesse ikka, ilma et tema liikumisvõime oleks vähenenud, on see märk, et vananemisprotsess ei ole keha veel tõsiselt mõjutama hakanud.
Meie aju areneb ja vananeb sama mustri järgi nagu ülejäänud keha. Enamikul meist ei ole lihtne omaks võtta, et ta kehafunktsioonid vähenevad, kuid eriti häirivaks peetakse seda, kui aju hakkab alt vedama juba varases eas. On üldteada tõsiasi, et kaardipaariku leidmise mängus ei saa emme ega issi, vanaema ega vanaisa oma lastele ega lapselastele vastu isegi siis, kui nad pärast mõnda kaotatud ringi tekkinud pettumuse tiivul endast parimat andes võita proovivad. Kui pinge siis langeb, läheb nende mängutulemus veel hullemaks.
Laste võime ära tunda visuaalseid kujutisi, seostada neid kindla aja ja kohaga ning säilitada seda teavet oma mälus ja see sealt vajadusel üles leida on tõeliselt tähelepanuväärne. Varases nooruses on oma ema ja isa silmapilkne äratundmine tuhandete teiste täiskasvanute seast igal hetkel eluliselt olulise tähtsusega – selle märkimisväärse võimega on meie lapsi varustanud looduslik valik. Kui saame vanemaks ja iseseisvamaks, kaotame kiiresti võime seda trikki sooritada – aga kaardipaariku leidmise mängu võivad kõik ikkagi nautida lausa sajanda sünnipäevani ja kauemgi veel. Keskmise inimese ajufunktsioonid säilivad viisil, millest piisab korraliku mängu mängimiseks.
Matemaatikaprofessorid pannakse tavaliselt ametisse siis, kui nad on umbes 30-aastased. Einstein lõi oma kõige olulisemad tööd enne 40-aastaseks saamist. Paistab, et just selles eas saavutavad inimeste analüüsi- ja matemaatilised võimed haripunkti. See tundub olevat vara, aga evolutsiooni seisukohast toimub see ikkagi pikka aega pärast puberteediiga ja täiskasvanuea algust.
Käitumisviiside omandamine, ruumitaju, mälu ja paljunemisvõime on kõige optimaalsemad siis, kui oleme noored. Aga hoolimata nende individuaalsete kognitiivsete võimete allakäigust muutub inimeste võime lahendada keerukaid probleeme täiskasvanuna paremaks. Individuaalsete funktsioonide koostoime kasvab, sest eri funktsioonid on häälestunud teistega koos toimima. See kehtib ka raskete emotsionaalsete ja sotsiaalsete probleemide puhul, mille lahendamiseks läheb vaja empaatiat ja juhioskusi – need oskused omandame tavaliselt praktika abil. Sellepärast ongi meie kasvukeskkond nii oluline. See on tegelikult bioloogiline tõsiasi, et inimene võib saada isaks või emaks 20-aastaselt, või et 30-aastaselt võib saada matemaatikaprofessoriks, aga just kogemus ja kultuur teevad inimesest tõhusa juhi või autoriteedi. Just sellepärast me ei saagi küpseks enne 40. eluaastat, ja selles eas seisavad meie ees isikliku ja professionaalse elu suurimad väljakutsed.
Rudi Westendorp „Elada vanaks, tundmata end vanana. Elujõust ja targast vananemisest", kirjastus Varrak 2017
