Mul ei ole ühegi loomingulise tööga varem olnud sellist tunnet, et otsustajaks pole lõpuni mina ise, vaid et keegi juhib mind. Ema Ksenia filmiga on just täpselt nii. Olen korduvalt imestanud, kuidas mulle antakse kätte suund ning minu ülesanne on seepeale mitte liialt kauaks mõtlema jääda ja kohe tegutseda. Nii ärkasin ma ühel hommikul teadmisega, et pean ema Ksenia ja Arvo Pärdi kokku viima. Lihtsalt oli selline tunne, et nad peaksid kohtuma. Arvo Pärti ma isiklikult ei tunne, kuidas seda küll korraldada?

Palun Jaan-Eik Tulvel Pärtide pere käest uurida, kas nad oleksid huvitatud kohtumisest Õlimäel elava Eesti nunnaga. Saabub positiivne vastus ja küllakutse Laulasmaale Pärtide koju. Ema Ksenia, kes on üldiselt üsna vaoshoitud, satub sellest uudisest päris ärevusse. Temaski on säilinud kübeke edevust. Kuid ta hakkab ka kohe pabistama, et kui jutuks tuleb süvamuusika, siis ei oska ta kaasa rääkida. Ta pole aastaid muusikat kuulanud.
Pika klapitamise peale saame kokkuleppele, et külaskäik toimub kolmapäeva õhtul – ainsal ajal, mis mõlemale osapoolele enne ema Ksenia ärasõitu sobib. Mina ja Ülo viime autoga ema Ksenia kohale.
***

On kolmapäev, oleme kolmekesi autos teel Laulasmaale ja minul on elus esimest korda kõripõletik. Enesetunne on talutav, aga mida pole, on minu hääl. Just täna, just sellel päeval, kui mul on ainulaadne võimalus kohtuda Arvo Pärdiga. Perearst keelas mul igasuguse häälekasutuse – rääkimise ja isegi sosistamise. Meie küllaminekut polnud mul võimalik mitte kuhugi edasi lükata. Otsustasin, et saagu mis saab, me peame minema!

Terve tee tuiskab, novembrituul keerutab lund niiviisi üles, et vahepeal pole näha, kus lõpeb sõidutee ja algab teepeenar. Mõtlen auto tagapingil endamisi, et kui minu käest nüüd küsitakse, miks ma selle kohtumise korraldasin, ei oska ma midagi vastata. Saan vaid rääkida hägusat juttu oma sisetundest… Kui ma muidugi üldse midagi rääkida saan.

Uksel võtab meid naeratades vastu Arvo Pärdi abikaasa Nora. Ta sätib meid laua äärde istuma ja mõne hetke pärast tuleb teiselt korruselt ka Arvo Pärt ise. Ootamatult võtab ta ema Ksenial seljatagant õrnalt pea ümbert kinni ja annab sellele kerge tervitussuudluse. See hetk on lihtsalt imeline! Need kaks inimest pole kunagi varem kohtunud, aga nende vahel on kohe tugev side. Nad kuuluvad samasse põlvkonda ja on mõneti sarnase elukogemusega. Ühiseid teemasid pole tarvis pikalt otsida, vestlus laabub loomulikku rada pidi. On küsimusi, mis puudutavad nii ema Kseniat kui Pärtide pere ja mille üle pikalt arutatakse. Kuidas leida aega süvenemiseks, kui kõik sinu ümber tahavad sinult midagi? Kuidas jääda iseendaks, kui tuhanded inimesed aplodeerivad sulle? Kuidas mitte unustada, et kõik, mida sa lood, on tegelikult kõigekõrgema loodud?
„See, kellele on palju antud, ei saa lõpetada. Tuleb viimse hingetõmbeni vastu pidada,“ lausub ema Ksenia mõtlikult.

Ema Ksenial endal on ammu tunne, et ta elab teiste elusid ja oma eluks ruumi ei jäägi. Ta kuulab inimeste muresid, läheb neisse sisse ja elab neid läbi. Muidu ei saaks ta neid aidata. Kui temalt abi saadakse, siis teda tänatakse ülevoolavalt. See on hea tunne, aga samas ka ohtlik, sest kiituse sees on kerge nina püsti ajada ja hakata uskuma oma erilistesse võimetesse. Ema Kseniat aitab siis see, kui ta kujutleb, et on plekk-kruus, kuhu valatakse Jumala väge ja tema lihtsalt jagab seda inimestele edasi. Tema on vaid vahendaja.

Mina ja Ülo vestlusse väga ei sekku, hoiame tagaplaanile. Õhtu lõppedes püüan oma häälest siiski viimast välja pigistada ja vabandan kähisedes võõrustajate ees:
„Mul on tegelikult hääl täitsa ära.“
„Kas see polegi siis teie loomulik hääl? Mina just mõtlesin, et nii huvitav tämber! Nagu sellel näitlejal, mis ta nimi nüüd oligi…“ ütleb imestunult Arvo Pärt.
Mitu tundi on kiirelt möödunud ja on aeg hakata tagasi linna liikuma. Hüvastijätt kulgeb niivõrd emotsionaalselt, et ema Ksenia unustab üle anda oma kingituse, mille ta oli Pärtide jaoks kaasa võtnud. Luban talle, et panen selle posti. Pidin neile niikuinii saatma oma Ashdodis vabatahtliku teenistuse ajal tehtud dokfilmi, sest jutu käigus tuli välja, et Nora lähisugulased on elanud Iisraelis täpselt samas linnas.

***
Mõni päev hiljem, kui ema Ksenia on juba kloostrisse tagasi läinud, tuleb mulle meelde, et pidin ju paki saatma. On tohutult kiire päev, vahetult enne Miina lasteaia sulgemist sumpan läbi lörtsi meie lähima postkontori poole Põhja-Tallinnas. Kohale jõudes jään kangestunult seisma. Ruum on rahvast täis ja leti ääres seisab… Arvo Pärt! Ma pole teda kunagi varem siin näinud, kuid nüüd, just täna, just sel samal kellaajal, kui mul on plaan talle pakki saata, on ta millegipärast siin. Selle sünkroonse sündmuse võib küll julgelt lisada C.G. Jungi kirjeldatud tähendusrikaste kokkusattumiste hulka.
Astun Arvo Pärdi kõrvale ja ütlen:
„Tere jälle! Teile on pakk.“

Autor raamatu saamisloost:
"Mina elasin Ida-Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi „Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata."

„Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris“. Kirjastus Petrone Print, 2014