Riikluse edendamise eest riigivapi teenetemärgi pälvinud Ülle Madise: mitte ainult sünd ja armastus ei ole ilus, vaid tegelikult ka selle kadumine...

Õiguskantsler Ülle Madise räägib, kuidas väiksena pojengiõite sees sipelgaid uudistas, mida talvised Pärnu tänavad talle meenutavad ning miks Saadjärve ümbrusel on südames eriline koht.

Mis täidab rinna õnnetundega, kui pere, lähedased ja töö kõrvale jätta?

Enamasti on see vist ikka loodus, mis õnnetunde esile kutsub. Mulle meeldib väga Saadjärvel olla ja üle paadiserva kalu vaadata. Eestis on ju sellega vedanud, et on järvi, mis on nii läbipaistvad, et sa näed põhjani kogu elustikku, taimi. Siis tunnen küll, et olen nii õnnelik, et ei oska midagi enamat tahta.

Üks väga kummaline õnnehetk, mida hiljem ei olegi enam kogenud, oli 20 aastat tagasi Ameerikas Wyomingi osariigis, paigas, kus ka paljud ameeriklased pole käinud. Sain kutse huvitavale valimisteemalisele seminarile esinema ja et seminar toimus pärast kaksiktornide varisemist, ei tahtnud keegi lennata. Lõpuks öeldi, et võtke abikaasa ka kaasa ja kui soovite, jääge kauemaks. Nii saimegi Grand Tetonis ja Yellowstone’is matkata. Õhk oli seal hoopis teistmoodi ja peas oli kuidagi selline lahedus, et seda pole vist mitte kunagi hiljem olnud... Ja tohutu õnnetunne!

Me kõik tarbime erinevaid asju ja üks ilus ja üks oluline asi, mida inimesed tarbivad, on kultuur laiemalt. Emotsioonid, mida saame kunsti ja kaunite asjade kaudu. Millist elamust tahaksid jagada?