Karu jälg

Poisipõnn on saanud viiendaks sünnipäevaks paki kaarte. Nende ühel küljel on kujutatud mõne looma käpa või kabja jälg ning teisel küljel on kirjas eluka nimi. Laps loeb: KARU. Tema armsa kaisumõmmiku jälg. Poiss jookseb aialõkke ääres istujatele kaarti näitama, et kelle jälg, kelle jälg? Väga huvitav jah, võib-olla hundi oma, arvatakse. Ehee, ei ole, hoopis karu! on poiss võidurõõmus. Aga kuidas karu selle jälje tegi? taipab vanaema küsida. Lapse suujooned vajuvad alla, huuled lähevad prunti, õlanukid tõusevad kõrgele üles, kogu rõõm valgub näost. Vanaema ütleb, et niisugune tore on karu käpa jälg, aga sa võid liivakasti oma jalajälje teha. Jah, jah! See on minu jälg, tulge kõik, tehke oma jälg!

Küllap on too jälg virtuaalsena alles veel siis, kui liivakastigi enam pole, nagu säilib ka taipamise silmapilk poisi alateadvuses. Kummaline, et helged ajahetked tõusevad ajukurdude sügavusest esile hoopis harvem kui laastavad mälestused, olgu selleks põnnipõlve hüljatus, kalli inimese reetlikkus, õhulossi purunemine, mis iganes tõeline või ette kujutatud ebaõnn, ja sellest võib kasvada tõeline või ette kujutatud ihu või vaimu haigus. Kõigi eluseikade jäljed jäävad, ka päris metsaoti jälgede lõhn jääb, ehkki rohi on taas üles kerkinud ja pabuladki mullaks saanud.