Kui auto bensiinipaaki suhkrut kallata, jookseb mootor kokku. Miks ma seda siis oma organismiga teen?

„Jeesus küll,“ ahastas naiskolleeg aastaid tagasi. „Ma lähen oma süstidega pankrotti.“

„Mis lahti?“ ehmatasin korralikult. Arvasin – totu nagu ma olen –, et noorel daamil on raske haigus või tõsine narkosõltuvus.

„Kas ma saan sinu jaoks midagi teha?“ küsisin osavõtlikult. „Olen kuulnud, et mõnede tõbede puhul on võimalik spetsiaalsetest fondidest abi paluda. Ühe juhti ma tunnen, äkki uurin tema käest, kuidas see kõik käib?“

Preili vaatas mind arusaamatult ning taipas siis, et ma midagi ei taipa. Ta hakkas naerma ja teatas: „Saad aidata muidugi. Püüa mind edaspidi pilguga vähem mõõta.“

„Mis mõttes?“ olin veel suuremas segaduses.

„Ma räägin ilusüstidest, kulla mees.“

Nüüd sain ma tema murest aga veelgi vähem aru.

Kena noor preili, vahest kahekümneviiene, miks tal ilusüste vaja on? Miks on üldse kellelgi vaja end kaunimaks süstida? Kas see pole looduse tahtega tüli norimine? Eriti siis, kui juba nõnda noores eas ilukirurgi vahet käia?

„Hmm,“ laususin kolleegile. „Sul pole ju midagi viga!“

„Aga miks sina trennis käid ja paastud?“ küsis naine vastu. „Sul pole kah mitte midagi viga.“

„Kuidas siis ei ole!“ ajasin rinna kummi ja sain ootamatult aru, et üritame teineteist ebatäiuslikkusega üle trumbata. „Ma olen patoloogilises ülekaalus, rasv ripub igast küljest, rinnad on mul suuremad kui sinul.“

Lõputu amokijooks täiusliku keha suunas on 21. sajandi haigus.

Viimase väitega poleks ma tohtinud esineda, aga mis tehtud, see tehtud.

„Arst rääkis juba kümme aastat tagasi, et kui ma kuuekümneseks tahan elada, pean viivitamatult midagi ette võtma.“

„Sa ju võtsidki!“ teatas kolleeg. „Sinuga on kõik korras. Aga vaata mind. Näed seda kortsu siin? Vaata mu alumist huult. Ja kas sa sellise ninaga naist tahaksid, ei taha ju?“

„No mis jutt see on!“ pahvatasin vastu. „Sa oled ju peaaegu täiuslik!“

„Just – peaaegu!“ vastas naine. „Aga ma tahan olla täiesti täiuslik! Süstid võimaldavad mul seda saavutada!“

Kes koledam, see võidumees. Jabur vaidlus.

Ühest sain ma aga tõepoolest aru – ilu ei ole mitte niivõrd vaataja, kuivõrd inimese enda silmades. Ning et lõputu amokijooks täiusliku keha suunas on 21. sajandi haigus. Ohutum kui vähk või heroiin, aga haigus sellest hoolimata. Ja ei küsi ta ei soost ega vanusest.

Sest tõepoolest, mis ma ise parem olen? Ronin igal hommikul kaalule ja põen õhtuni depressiooni. Kurnan keha lõputu jojo-hüplemisega: söön kolm päeva mõõdutundetult ning järgmised kolm nälgin veedieedil. Käin trennis nagu sõge, ent riietusruumis peeglisse vaadata ei julge – äkki pole triitseps veel päris Ott Kiivikase mõõtu?

Nii ongi üks terviserisk asendunud teisega. Ülekaalust tulenevad probleemid on taandumas, kuid lõputu kehastress kurnab organismi sama tugevalt.

„Sa pead kõike mõistlikult tegema,“ räägib personaaltreener mulle iga päev. „Mõistlikult sööma, mõistlikult treenima, mõistlikult magama. See muutus võtab aega, aga kui krõks peas ära käib, on edasine juba lapsemäng. Praegu tegeled sa vigade parandamisega – sööd kolm päeva rasvapirukaid ja nälgid seejärel pool nädalat. Keha ei saa sellest aru: sa väsid kiiresti, töövõime pole endine, und ei tule. Inimene on põhimõtteliselt nagu auto – kui tahad tõhusalt liikuda, tuleb hea kütusega sõita. Aeg on vigade parandamise asemel vigu mitte teha. Ära õgi, mõtle söömisest kui degusteerimisest. Ja ongi korras.“

Kõik õige. Kui auto bensiinipaaki suhkrut kallata, jookseb mootor kokku. Miks ma seda siis oma organismiga teen? Lihtsad küsimused, rasked vastused.

Üks on mul tänaseks ometi selge. Kui inimene on otsustanud täiuslik olla – mitte peaaegu täiuslik –, siis pole mõtet temaga vaielda. Ega teda veenda, et tegelikult on kõik hästi. Inimene on oma kehaga rahul alles siis, kui ta on suuteline seda rahu tegema. Vastasel juhul eladki halva energia jäävuse seaduses: see ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Ning ülekaalustressist saab mure selle üle, ega ma jumala pärast ülekaaluga liiga vähe ei tegele.