Praeguses eluetapis on Evelin külluslik kui õide puhkev pojeng. Tal on lapsed, kes on ta elu kese, ja kirglik suhe näitlejaametiga. Lisaks elukogemused, mis on viinud rahuloluni endaga. Koroonaajal oli ta ametis iseenda ruumi meisterdamisega – luues nii vaimses kui ka füüsilises mõttes midagi, mis on ENDA OMA.

Kuid avalikkuse tähelepanu all on Evelin olnud MEIE OMA juba 19 aastat – alates lavaka esimesest kursusest ja Elmo Nüganeni filmist “Nimed marmortahvlil”. Erakordsed teatrirollid Linnateatris on väikese ringi lavagurmaanide maiuspalad. Suurema tuntuse toovad televisioon ja film, kus Evelin on olnud läbi aegade tegus. Nähtav on olnud tema ligi kümneaastane panus kultusseriaali “Õnne 13”. Samuti juba klassikasse kuuluv, esimesest vabariigist rääkiv “Tuulepealne maa” ja seriaal “Pank” meie panganduse algusaegadest.

Evelin on saanud armastatuks ka lauljana. Võtkem või muljet­avaldava sentimendiga Edith Piafi laul telesaates “Su nägu kõlab tuttavalt”. Või elu allhoovustes naiste hümniks saanud Leslie da Bassi lugu “Elastik­naine” 2018. aasta kevadel:

Ma olen naine Ja mulle igavesti tunduma jääb Et peegel valetab Kui vaja, autol rehvi vahetan Ja digiboksi telekaga ühendan Ise samal ajal sünnitan See on lihtne

See on nii lihtne

Kuidas sa ennast tunnetad, kus sa oma eluga oled?

Mul on olnud erakordselt tihe ja tegus kevad. Kuigi koroona peatas etendused teatris, jätkasime proovidega Linnateatris ja alustasime suvelavastuse proove koos Märt Avandiga. Sel kevadel on olnud palju koduga seotud muudatusi. Pesapunumise instinkt. Lükkan asju käima... ja näen, kuidas need edenevad. Sellest tuleb jõud ja arusaamine, et ma saan nii paljuga ise hakkama – see on mu selle kevade ime! Nagu Chuck Norris, tugevalt kahe jalaga maas ja iseseisev.

Evelin tuli just maalt, kus ta mässas umbrohuga, nii et selg valus. Juuris võililli välja. Vaatas maal ühte vana nõukaaegset kappi ja mõtles, et tahaks selle korda teha. “Olen pidanud palju ise tegema ja ise hakkama saama. Ja samal ajal imestan, et näe, saangi hakkama!” kordab ta.

Istume terrassil minu aias Nõmmel ja taustal toimetab robotmuruniiduk – minu vabaduse sümbol.

Evelin: “Kas tal nimi ka on?”

Mina: “Lammas.”

Evelin (meela häälega): “Mul on aga Fernando. Teinekord, kui sõidan temast murutraktoriga mööda, siis pilgutame vastastikku silma: “Sina ka töötad, jah!””

Panin eile akutrimmerit kokku ja mõtlesin, et kas see teeb mu nüüd vähem naiseks...

Tõesti, praegu räägivad väga paljud nii-öelda uue aja inimesed naiselikust ja mehelikust energiast. Kas ma olen ainult siis naiselik, kui kannan seelikut? Ma arvan, et need asjad pole nii mustvalged.