Ugala näitleja Ilo-Ann Saarepera: ka see, kes tahab teha suurt kunsti, peab vahel painduma, et teha väikest

“Võõras seltskonnas ei ole ma väga seltsiv,” nendib näitleja Ilo-Ann Saarepera (27). “Mul on vaja üksindust – oma ruumi ja aeda ja metsa ja merd.”

Ilo-Ann on Tallinna tüdruk, kasvanud Vana-Kalamaja tänavas. Praegu punnitab Kalamaja kohvikutest ja poppidest poodidest, aga Ilo-Ann mäletab teistsugust aega, kus tema vanaema seisis kodu­uksel ja ähvardas narkomaane, kes kükitasid trepikojas. Kohe tuleb politsei, teatas vanaema jõuliselt ja pigistas peos telefonitoru, kuigi polnud numbrit valinud. Hiljem hakkas majarahvas trepikoda lukus hoidma.

Ent kui tuli kooliaeg, läks Ilo-Ann algusest peale üksi ja jalgsi. Kurikuulus Balti jaam teda ei hirmutanud – kõik oli “oma”, mis siin karta! – ega juhtunudki eales midagi.

Viljandi, kus Ilo-Ann kolmandat aastat elab ja töötab, on Tallinnast väga erinev. Vahel ütleb Ilo-Ann ikka, et läheb nädalavahetuseks linna, kuid parandab sedamaid, et Tallinna, sest muidu põlised viljandlased solvuvad.

Loed edasi juba artiklit, et sukelduda noore näitleja sisemere sügavikesse.