Mihkel Raud: vanaemal on ehk ükskõik, kas tema lapselaps kuulub maskieitajate või -jaatajate gruppi. COVIDil aga pole

Istun lennukis. Me seisame stardirajal, juba teist tundi. Mina, paarkümmend eestlast ja mõnikümmend välismaalast, kes on mingil põhjusel Eestisse otsustanud sõita. Aeg on hiline, graafiku järgi peaks Tallinna lend südaöösel maanduma. Sedapuhku pole aga lootustki.

Istun lennukis. Me seisame stardirajal, juba teist tundi. Mina, paarkümmend eestlast ja mõnikümmend välismaalast, kes on mingil põhjusel Eestisse otsustanud sõita. Aeg on hiline, graafiku järgi peaks Tallinna lend südaöösel maanduma. Sedapuhku pole aga lootustki.

“Lugupeetud reisijad,” teatab Luft­hansa piloot. “Frankfurdi lennujaam on suletud, sest keegi on otsustanud siinkandis drooni lennutada. Ükski lend ei maandu ega tõuse. Vabandame ebamugavuse pärast ja loodame, et meil õnnestub siiski peagi startida.”

Mis seal ikka, juhtub, mõtlen. “Muretseda tasub vaid nende asjade pärast, mis sinu kontrollile alluvad,” õpetasid vanad stoikud. Paraku on nii, et kus on kasvõi kaks eestlast, seal on vähemalt kolm teadmameest.

“No mis kuradi jama see on,” kuulen selja taga eestikeelset mörinat. “See on juba kolmas kord, kui Lufthansa minuga sedasi teeb!”