Iga kord, kui ma küsisin, kas võin seda kasutada, ütles ta: “Ee, noh, ma kasutan seda ise praegu.” või “Oih, andesta, kallis, ma unustasin selle tööle. See pole minuga täna kaasas.” Tal oli alati mõni vabandus olemas ja ma teadsin, et midagi on valesti. Siiski, ma lasin sel olla, kuid ühel hetkel ei suutnud ma enam vastu panna.

Ühel päeval oli ta jätnud oma sülearvuti meie voodile. Ma võtsin selle enda kätte ja hakkasin uurima, mida ta seal varjab. Sel pidi olema põhjus, miks ta nii salapäraselt käitub. Ma avasin selle, käisin läbi mõned failid ja seal see oligi: meie perekonna hea sõber — meessoost -, kes poseeris rinnahoidjas. Ta kandis ka parukat, huulepulka, võltsripsmeid — kõike.

Vaatasin edasi ja pildid muutusid järjest hullemaks. Seal olid pildid sellest sõbrast hoidmas teise mehe peenist, enda peenist jne. Pildil ei olnud küll minu mehe peenis, aga mul polnud vahet, sest need pildid olid ju ikkagi tema arvutis.

Kuid oodake, see mees on ju abielus! Ja tal on laps! Miks mu mehe arvutis need pildid ikkagi on? Ma olin kivistunud, sest oma peas teadsin ma täpselt, miks.

Võib vist öelda küll, et sain oma küsimustele vastuse…"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid