Samas see üksi-perspektiiv siiski hirmutab mind veidi, sest tulevikus saaksin ainult iseendale loota. Tõesti on nii, et poleks kelleltki mingit tuge loota. Et kui näiteks peaks olema vaja haiguslehel olla, kui töökoht peaks kaduma, kui on vaja endal mingi põhjusel kuskil käia, kui peaks autot vaja olema, kui kodus peaks midagi olulist katki minema (no boiler, radiaator, pliit), kui on vaja last lasteaeda või kooli viia, aga tööajad on sellised, mis seda ei võimalda.

Hetkel on materiaalse külje pealt kõik hästi, kodu on olemas ja töökoht ka, aga tulevik on ju paraku muutlik. Samas tõesti tahaks oma eluga edasi minna, sest vanuse poolest mulle selleks enam palju aega pole jäänud."

Lugejad, mida te sellele naistele soovitaksite?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena