Kui mehega neist rääkisin, ütles ta lihtsalt rahulikult, et las nad olla. Mind tegi see muidugi tigedaks, ma oleksin soovinud, et mees need fotod oma käega ära oleks hävitanud (tagantjärele mõeldes muidugi naeruväärne ja lapsik).

Aga lõpuks, kui olin neid fotosid oma kolm kuud salaja lapanud ja mõelnud, et mida nendega ikkagi teha, võtsin hoopis ühel päeval kätte, ostsin ilusa albumi ja panin nad albumisse ära. Nii tegin ma rahu mehe mineviku ja ennekõike iseendaga. Tundsin, et enam mind ei näri see, mis oli enne mind. Mõistsin, et kui sa inimest tõeliselt armastad, siis suudad sa austada ka tema minevikku.

Nüüdseks oleme kümme aastat abielus, kasvatame tütrekst ja need fotod… noh, need on ka kuskil sahtlipõhjas veel alles.”