Murtud naine: tahaksin olla oma mehele toeks, aga tema depressioon hävitab ka minu ja ma ei suuda seda enam taluda
Kas partneri tõsine ja parandamatu haigus on põhjus ja alus lahkumiseks või näitab äraminek ainult isekust?
"Olen 53aastane naine. Lahutasin 5aastat tagasi oma 27aastat kestnud abielu, mis oli täis ahistamist ja võimuvõitlust. Kolm aastat tagasi kohtusin toreda mehega ja armusime. Tal on depressioon ja äravus ning krooniline väsimus, aga esimesel kahel aastal see meie suhet ei seganud," kirjutab naine The Guardiani nõuanderubriigis.
Aga see aasta on olnud palju raskem. Tema vaimne seisund on järjest hullemaks muutunud - ta väidab, et ei ole mind väärt ja püüab mind endast eemale lükata, et ma leiaksin kellegi parema. Ma ei suuda selliseid mõtteid välja kannatada ja mul on väga raske näha teda kannatamas. Kuid ma olen tõsiselt mures ja kardan, et äkki meie suhe jääbki alatiseks selliseks justnimelt tema probleemide tõttu ning ma ei kujuta ette, mis meie suhtest niimoodi saab."
Ta on proovinud ära kõik antidepressandid ja mitte miski ei ole töötanud.
Kas peaksin ise ennast esikohale seadma ja lahkuma nüüd kohe, kuigi see tähendaks, et mu süda puruneb? Või peaksin ikkagi tema kõrvale jääma ja lootma, et efektiivne depressiooniravi suudetakse meie eluajal leiutada ning see juhtub enne, kui me liiga vanaks jääme, et seda nautida?"
Mida teie sellises olukorras teeksite? Kas jääda või lahkuda?
