„Ühel päeval sain lausa midagi närvivapustuse taolist ja nutsin end nii oimetuks, et mulle taheti rahustit anda.“ Naine avameelselt sellest, miks tal on vaid üks laps

Viimasel ajal on minu käest korduvalt küsitud: “Noh, millal sa siis teise lapse muretsed? Kell ju tiksub...” Kangesti tahaks selle peale vastu küsida: “Aga millal sina endale taktitunde hangid?” või “Kas sa ei arva, et see on mu isiklik asi?”

Kuid selle asemel, et otsekoheselt selgeks teha – pole ilus nina teiste eraasjadesse toppida –, kipun vabandaval toonil vatrama sellest, et meil on väike korter, mis ostetud buumiajal tohutu pangalaenuga. Et sinna ei mahuta parimagi tahtmise juures veel ühte last ning suuremat korterit pole võimalik soetada tohutu pangalaenu tõttu. Mis on ka tõsi. Aga see pole peamine põhjus. On asju, mida ei tahaks jagada iga suvalise uudishimutsejaga, seda enam, et olen ise alati püüdnud vältida teiste elus tuhnimist. Minu arvates ei küsita: Miks sa ikka veel üksik oled? Miks te ei abiellu? Miks teil teist last ei ole? Miks, miks, miks... Minu esimene laps sündis kuu enne õiget aega. Sünnitus ei olnud raske, aga esimese nädala oli poiss intensiivraviosakonnas väikese sünnitrauma ja kergete hingamisraskuste tõttu. Ta pidi olema pideva järelevalve all, talle anti lisahapnikku ning tehti suurel hulgal uuringuid. Väga hirmutav oli tillukest inimesehakatist vaadata kõigi nende aparaatide ja anduritega ning näha, kuidas talle vere võtmiseks nõel pähe torgatakse, kuna veenid kätel ja jalgadel olid liiga väikesed. Laps karjus hirmunult ja mina ei saanud teha muud kui abitult pealt vaadata. Kokku veetsime haiglas kaks nädalat, kuna poiss ei võtnud korralikult kaalus juurde ning oli vale imemisvõttega.

Lugu ilmus esmakordselt 2017. aasta märtsi Eesti Naises.