2. Kuulsid küsimust, kuid sa ei vasta midagi, kuna kogud ennast. Samamoodi vale käitumine, sest peegli ees keerutaja võtab seda kui tõestust, et pead teda tüsedaks muruaasal mäletsejaks. Nüüd ründab kaasa sind järgmiste repliikidega: „Vaata, kui palju sul omal ülekaalu on! Kümme kilo peaksid maha võtma! Millal me viimati koos rattaga sõitmas käisime? Miks sa passid hommikust õhtuni kodus ja enam korvpalli mängimas ei käi?!“ Nutad sisemiselt ja saad aru, et selle vastusevariandi valimisega panid samuti kenasti puusse. Olukorra lahendusena võiksid kiirelt kapinurgast mõned kortsus trenniriided välja koukida või elutoapõrandal paar kätekõverdust valmis väherda. Selle peale algab muidugi järgmine kodusõda: „Kelle jaoks sa end nüüd siin üles lööd? Sul on keegi teine, jah?!“

3. Fikseerisid küsimuse, ajus liikusid mõned porikarva hallid vaevatud neuronid ja hakkad mökitama. Sinu suust kostuvad ebamäärased häälitsused, kuna eelnevad kaaluteemalised arutelud on valusa mälestuse jätnud. Alustad siksakitamist kilogrammide miiniväljal: „Mõnus sile oled ju… Ja su kõhuke meeldib mulle. Muidugi ei pea sa trenniga üle pingutama. Minu jaoks sa oled ka nohuse nina ja külmast narmendavate huultega kõige ilusam naine,“ pobised järjest oma elu kõige lüürilisemaid selgitusi. Suurest vaimsest pingutusest kortsutad otsaesist ja hüsteeria eelses naise suunurka tekib esimene naerukurruke. Just see sama, mille pärast sa teda nii väga armastadki. Teed naerukurrule sõrmega pai ja saad aru, et selle pisikese lahingu oled suutnud relvarahuni juhtida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid