Naine imestab: kas meestel ja naistel ongi täiesti erinev arusaam kohtingu õnnestumisest?

Naisteka foorumis uurib üks tütarlaps, kas meeste ja naiste arusaam kohtingu õnnestumisest ongi erinevad nagu öö ja päev või millega seletada seda, et tema vastu tuntakse tõmmet, aga teda ei ole siiani veel ükski mees tõsisemalt paelunud. Andke nõu!

Ühesõnaga, olen peale lahkuminekut kohtunud mitme kuu jooksul 6 mehega, kellest ühega oli võimas vastastikune tõmme (tulevikuta muudel põhjustel), aga ülejäänutega sain esimesel kohtumisel aru, et päris kenad või vähem kenad, aga mida pole, seda pole. Ega tule. Oma kiiksu teades valin ikka hoolega, kellega üldse kohtun (intelligentsed, normaalse jutuga, vastuvõetava välimusega ja mitteklammerduvad).

Hiljuti kohtusin kellegagi, kes sobis vaimselt ülihästi, oli kena ka ja tahtsin väga, et ta huvitaks mindki. Räägitakse ju, et mõnikord tuleb ka ajaga. Nõustusin veel kohtuma, kahtlesin, aga midagi nagu oli… Üle piiri ei astunud, kuigi mees armus ja tahtis kõike. Neljandal kohtumisel sain aru, et minu poolt null. Mees muidugi solvus ja mul oli väga kahju, et teda ilmaasjata solgutasin. Rohkem ma nii ei tee ja usun oma vaistu.

Point on selles, et kõik kohatud mehed väidavad, et tundsid kohtudes, et meil oli hästi tore ja eriline esmakohtumine ja proovivad jätkata. Näen üsna ok välja, kuid kaugeltki mitte mingi silmipimestav kaunitar. Frigiidne kaugeltki ei ole ja seks meeldib, aga piisava kire ja huvita lihtsalt ei taha võimelda, ega võimlegi. Ometi tahaks ju ka seda tunda, mida nemad tunnevad. Skoorimise või manipuleerimisega ei tegele.

Kui mitut konna tuleb printsi leidmiseks suudelda? Kõige sõbralikumas mõttes.

Kas mehed on vähenõudlikumad või milles asi?