„Suhe võib pärast truudusetust muutuda isegi paremaks.“ Carmen ei kahetse kõrvalhüpet ega ole oma mehele sellest rääkinud

Statistikale pilku heites näib truudusetus normaalse inimkäitumise osana ja truudus pigem kui kõrvalekalle. Kas ja kuidas sellega leppida?

See pole küll rõõmusõnum, kuid suhteteooriate kohaselt on abielurikkumisest saanud tänapäeval uus perfektsionism, ka naiste jaoks, mis pöörab kummuli arusaama, nagu oleks meestele rohkem lubatud kui naistele. Ameerika suhteekspert Helen Fisher toob raamatus “Armastuse anatoomia: paaritumise, abielu ja kõrvalhüpete ajalugu” (“Anatomy of Love: A Natural History of Mating, Marriage, and Why We Stray”. 1992) välja uurimuse selle kohta, et kolmandik naisi ja üle poole meestest on olnud kõrvalsuhtes just õnnelikuks peetava abielu kõrvalt. “Ilmselt oleme jõudnud sellisesse inimarengu etappi, kus tahame saada kõike ja kus ongi võimalik kõike saada,” tõdeb raamatu autor.

“Ehk on hoopis aeg ümber lükata müüt, et abielu on inimesele kõik ja peab pakkuma rahulduse kogu eluks,” viskab ka pereterapeut Siivi Hansen intriigi õhku. Normid, mille järgi seda rahulolu ikka veel hindame, on ju üle poole sajandi vanad, kujunenud esimese Eesti aegsete ja nõukogulike tõekspidamiste kummalisest segust.