Lastetutele naistele arusaamatu sissejuhatuse järel jõuan nüüd oma kirja mõtteni: emad, kuidas leiate aega ja energiat, et väikeste laste kõrvalt ka iseendaks jääda? Minu kõrvus on hommikust õhtuni kellegi teise soovid, palved, tahtmised ja nõudmised ja kui need lõpuks täidetud saavad, suudan ma ainult oma voodi üles leida ja millekski muuks jaksu pole. Kindlasti kannatab selle all, et mina pole enam mina, vaid autopiloodil tegutsv zombi, ka mu suhe mehega, sest temal on vaja enda kõrvale naist, kes oleks ka naine, mitte ainult emarollis.

Nüüd neile, kes soovitavad emad-sõbrannad-sugulased appi kutsuda. Kas te ise läheks hoidma korraga kolme väikest last vanuses 1-5? Mitte väga vabatahtlikult, eks? No nii on ka minu tuttavate ja sugulastega. Keegi pole huvitatud sellise kambaga tegelemisest. Kahjuks on emapalk nii väike, et ei võimalda lapsehoidjat palgata. Mees on mul ka, aga peamiselt üle lahe ja käib kodus harva. See selleks, ma ei kurda tegelikult. Selline elukorraldus oli meie ühine otsus. Saan hakkama kõige muuga peale iseendaks olemise, endale aja leidmise ja oma hobidega tegelemise. Sellepärast kirjutangi, et äkki kellelgi on mõni hea mõte, mis aitab edasi minna. Kuidas olete laste kõrvalt säilitanud oma "mina"?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid