Emad, kust te leiate aega ja energiat, et väikeste laste kõrvalt ka iseendaks jääda?

Mul on kolm väikest last ja sellepärast on minu ainsaks identiteediks “ema”. Olen hommikust õhtuni kellegi teise käsutuses ning enda jaoks ei olegi päeva jooksul ühtegi hetke. Hinge tõmmata ja Naistekat lugeda saan ainult siis, kui lapsed magavad ehk südaööl, siis on kindel, et kõik kolm on kustunud.

Hakkasin mõtisklema selle üle, et ma ei mäletagi enam, mis tunne on olla naine, sõbranna või kolleeg. Kunagi nautisin neid rolle väga, aga selle kuue aasta jooksul, mis olen nüüd kodus olnud, olen kõik muud rollid tõepoolest unustanud ja ainult ema olnud. Nojah, naine ka üliharva, ega muidu poleks pärast esimest veel kaht last sündinud, aga nüüdseks on ka naine olemine ära kadunud. Küllap mingil hetkel see kõik tuleb tagasi, aga kindlasti ei ole ma siis enam see naine, sõbranna ja kolleeg, kes ma olin enne. Näiteks ei oska ma enam nimetada oma lemmikraamatut, muusikut või teatrietendust, sest ma pole sellliste asjadega ei-tea-mis ajast tegeleda jõudnud. Uudiseid telekast näen üliharva ja neil vähestel hetkedel, mil arvuti käepärast on, ei suuda tegeleda raskete teemadega, vaid otsin lapsekasvatusnõuandeid ja kerget meelelahutust. Sellepärast pole mul kellegagi eriti millestki rääkida ka.

Lastetutele naistele arusaamatu sissejuhatuse järel jõuan nüüd oma kirja mõtteni: emad, kuidas leiate aega ja energiat, et väikeste laste kõrvalt ka iseendaks jääda? Minu kõrvus on hommikust õhtuni kellegi teise soovid, palved, tahtmised ja nõudmised ja kui need lõpuks täidetud saavad, suudan ma ainult oma voodi üles leida ja millekski muuks jaksu pole. Kindlasti kannatab selle all, et mina pole enam mina, vaid autopiloodil tegutsv zombi, ka mu suhe mehega, sest temal on vaja enda kõrvale naist, kes oleks ka naine, mitte ainult emarollis.

Nüüd neile, kes soovitavad emad-sõbrannad-sugulased appi kutsuda. Kas te ise läheks hoidma korraga kolme väikest last vanuses 1-5? Mitte väga vabatahtlikult, eks? No nii on ka minu tuttavate ja sugulastega. Keegi pole huvitatud sellise kambaga tegelemisest. Kahjuks on emapalk nii väike, et ei võimalda lapsehoidjat palgata. Mees on mul ka, aga peamiselt üle lahe ja käib kodus harva. See selleks, ma ei kurda tegelikult. Selline elukorraldus oli meie ühine otsus. Saan hakkama kõige muuga peale iseendaks olemise, endale aja leidmise ja oma hobidega tegelemise. Sellepärast kirjutangi, et äkki kellelgi on mõni hea mõte, mis aitab edasi minna. Kuidas olete laste kõrvalt säilitanud oma "mina"?