Murelik ema: olen oma 24aastase poja nii ära hellitanud, et ta ei viitsigi enam tööle minna

Minu 24aastane poeg läks üleeile uude kohta tööle, aga kahjuks ei möödunud kõik probleemideta. Nimelt on meil igal aastal üks suur jama olnud sellega, et poiss ei taha tööle minna, eelmises kohas käis ta ka väga vastumeelselt. Ütleb, et kardab ning tahab puhata ja niisama olla.

Hommikul ei saanud ta tihti varajase ärkamisega ka ise hakkama, küll tal jäi see liiga hilja peale või unustas lihtsalt kella üles keerata. Lõpuks hakkasin teda ise äratama ja tegin talle alati ka maitsva hommikusöögi, et ta ikka täis kõhuga tööle saaks minna. Tihti saatsin teda ka isiklikult tööle, kuna hommikuti oli talvel väga pime. Päris ukse ette ma teda saatnud pole, seda tema enda soovil. Selle teemaga seoses kardan, et uued töökaaslased võivad hakata teda narrima kui näevad, et poiss koguaeg ema käekõrval tööle tuleb, sest oma endises töökohas sai ta tihti imelikke pilke ja kardan, et ta oli seal kõikide naerualune.

Olen ise ka muidu selline hoolitsev ja armastav ema, et ei julgegi oma poissi kuhugi üksi eriti lasta. Poes käime ka ikka kahekesi ja abistame teineteist, aga arvan, et nüüd kus poiss on uue töökoha leidnud peaks asi natuke muutuma - mina olen selleks valmis, et teda enam ei saada, aga kas ka poiss on?

On teil mingeid häid soovitusi ja nippe mida talle öelda või kuidas talle elu põhimõte selgeks teha, et supp ei lähe ise potti ja mustad riided ise puhtaks ei saa. Tean, et paljud mu tuttavad ja sõbrad on samuti öelnud, et mu poeg on täielik memmekas ja küsinud, et miks ta omaette juba ei ela - mida ma tast poputan. Alati nad ütlevad, et ta ei hakkagi niimoodi aru saama mida elu endast kujutab. Kuidas ma viskan ta tänavale?! Ma kujutan ette kui kaitsetu ja habras ta ilma minuta olla võib..