Pihtimus: tahan mehest lahku minna, aga jääksin siis rahata ja tänavale!
Viimase paari aasta jooksul on aga minu ja mu mehe suhted väga jahedaks muutunud. Mu tunded mehe vastu on kahanenud ja ehkki tema paistab endiselt olevat meie suhtesse 100% pühendunud, ei tõmba mind tema poole nii nagu varem. Kõik pisiasjad on hakanud häirima. Võrdlen teda pidevalt filmitegelaste ja ta sõpradega või oma sõbrannade meestega ja leian, et ta lihtsalt ei too mu ellu piisavalt särtsu. Me magame endiselt koos, aga muul ajal me mingi nunnu paarike ei ole. Pinged kasvavad ja me tülitseme tihti, meest paistavad need kurvastavat, mina olen aga lihtsalt emotsioonitu ja tüdinenud. Miks me siis lahku ei lähe?
Kui ma mehest lahku läheks, poleks mul mitte midagi. Mul pole tööd, maja on mehe nimel, me pole abielus, meil pole lapsi. Mul poleks absoluutselt MITTE MIDAGI. Ja see on ainus põhjus, miks ma pole oma asju kokku pakkinud ja ära läinud — mul lihtsalt poleks kusagile minna! Ja siis arvavad mõned inimesed, et neil on õigus mind “kullakaevajaks” nimetada, sest ma lihtsalt elan mehe kulul. Aga saage aru, kõik naised, kes rikaste meestega on, pole vabast tahtest kullakaevajad — neil lihtsalt POLE muud valikut! Ja siis nad ootavadki lihtsalt, et äkki kasvavad tunded mehe vastu, äkki miski muutub… Mina olen seda oodanud juba pikalt, aga seni on kõik lihtsalt veninud ja kulgenud. Ma isegi arvan, et kui ta mind naiseks paluks, oleksin ma nõus… Inimene peab enda eest hoolitsema, ka majanduslikult!
