Surma ilu Bali saarel: kadunuke põletatakse avalikult

Bali saare viietärnihotellis kestis pidulik vastuvõtt. Öeldi tooste, söödi ja joodi terviseks, vesteldi – small talk oli kohustuslik, nagu sellisel puhul kombeks.Teiste hotellikülaliste seas äratas tähelepanu punakate juustega naine väikeses mustas kleidis, jalas erepunased stiletod. Peale maitsekalt pilku¬püüdva välimuse äratas tähelepanu küsimus, millega ta kohalike külaliste poole järjest pöördus: „Vabandust, kas teil on mõni tuttav, keda lähemal ajal maetakse?” Küsija oli Tiina Park. Tema raamatus on alljärgnev lugu.

Enamasti oli vastuseks kerge kulmukergitus, naeratus ja pearaputus või eitus.
Aga põletusmatust oli sel naisel ilmtingimata vaja. Ja oli vaja, et see peetaks lähema viie päeva jooksul.
Vastuvõtul ei õnnestunud tabada kedagi, kes teadnuks kellegi põletusmatusest lähiajal. Pettunult läks naine tagasi oma hotellituppa.
Järgmisel hommikul helises tema toas telefon. Teisel pool oli härra, kellega naine oli eelmisel õhtul matustest rääkinud.
„Mul on teile uudis,” teatas mees nüüd. Selgus, et mees oli asja pisut uurinud ja andis teada, et paari päeva pärast on Peleboni kalmistul matus. Maetakse kohaliku riigitegelase sõpra.
„Tänan!” rõõmustas naine.

Naine oli Tiina Park, kes oli tulnud Balile filmima. Tal oli ETVs parajasti teoksil autorisaade „O mores!”, mille ladinakeelne pealkirigi andis teada, et see kõneleb kommetest. Saatesse oli kutsutud psühholooge ja asjatundjaid, kes andsid nõu, kuidas käituda nii rõõmsatel kui ka kurbadel sündmustel, sest elus tuleb ette mõlemaid. Tiina soovis pakkuda laiemat vaatenurka, tutvustades eri rahvaste ja maade kombeid. Sama soov oli Tiina toonud Bali saarele.

Ta oli kuulnud Bali põletusmatustest ja sellest, et nii ehedalt kui seal ei peeta selliseid matuseid mitte kusagil mujal maailmas. Bali geograafiline lahusolek muust maailmast on sealse matusetseremoonia alles hoidnud niisugusena, nagu see oli sajandeid tagasi.
Matusepäeval asutas Tiina end koos operaator Raivo Lugimaga juhatatud paika minema.
Kui taksojuht, kellega Tiina oli eelmistel päevadel saarel ringi sõitnud ja filminud, kuulis, kuhu tal sel päeval sõita tuleb, hoiatas ta Tiinat: „Matusel ei tohi filmida! Tohib ainult eriloaga ja eriloa annab välisministeerium.”
Tiina ei teinud taksojuhi hoiatusest välja. Tal ei tulnud pähegi loobuda erilise sündmuse jäädvustamisest ja Eesti vaatajate ette viimisest.
„Mida nad minuga ikka teha saavad?” mõtles ta endamisi. „Määravad trahvi? Keelavad ära? Panevad mu vangi?”
Tiinal oli ükskõik. Ta pidi oma tahtmise ellu viima, maksku mis maksab.

Matusel oli sadu inimesi. Maeti ju ülikut, riigimehe lähedast sõpra. Rahvast oli koos lausa murdu. „Nagu meie laulupeol,” tuli Tiinale taht¬matult pähe võrdlus. Sündmus sarnanes laulupeoga seetõttugi, et matusetalitusele eelnes pidulik rongkäik. Rongkäigus kuulus aukoht mitme meetri kõrgusele tornile, mille ülemises otsas, nelinurkses kirstus puhkas kadunuke. Elavad inimesed ümber kirstu laulsid, tantsisid ja kastsid üksteist veega.

Kalmistul ootas vineerist meisterdatud härg, kaunistatud valgete ja mustade, punaste ja kuldsete jõhvidega. Härja kuju sisse asetati kirst lahkunuga.
Algas matusetalitus. Peeti kõnesid, tantsiti, lauldi, mängiti rahvapille. Härja jalgade juurde asetati puuvilju, õlisid ja võideid, härga kaunistati lillevanikutega. Kui tseremoonia enam kui tunni pärast lõppes, tulid kohale kalmistu töötajad suure bensiinivaadiga ja kallasid vineerhärja bensiiniga üle. Seejärel astus härja juurde lahkunu lähim inimene, poeg, võttis kätte õletuusti ja süütas selle. Süttis ka härg ja selle sees lebav kirst isaga.

Kui leegid olid haaranud kogu härja, hakkas rahvas juubeldama, rõõmu pärast hõiskama. Kohalike arvates vabaneb lahkunu hing tules ja saab maa peale tagasi tulla – nüüd küll ainult hingena, kuid see on siiski naasmine, mille üle tasub rõõmustada.

Enne matuseid oli lahkunu lebanud kaks aastat maa all, kust ta põletuspäevaks välja kaevati. Kui tegemist on vaesema inimesega, kelle matuseks nii kiiresti raha ei leita, võib kadunuke maa all lebada kauemgi. Väljakaevamist polnud õnnestunud Tiinal filmida, niisamuti ei pääsenud ta ligi põletusmatusele järgnenud toimingule – lahkunu tuha puistamisele ookeani. See oli püha toiming, milleks oleks tõesti olnud vaja eriluba.

Matusetalituselt naasis Tiina oma hotellituppa imeliku tundega. Et matus võib olla rõõmus sündmus, sellega andis harjuda. Balil usutakse juba sajandeid, et inimese hing on pidevalt rännus. Maise keha lahkumine ei tähenda midagi – tuli, mis keha põletab, lase hinge vabalt lendu, vabalt rändama.
Rändama – kuhu? Kas taevasse? Või siiski maa peale tagasi? Mis edasi? Ühest vastust tol päeval ei olnud. Kuid Balil adus Tiina, et surmas võib tõesti olla ka midagi ilusat, mis õhtumaa inimestele on jäänud kättesaamatuks ja mõistetamatuks.

Kui palju meie, eestlased, üldse teame erinevatest rahvastest ja maadest? Oleme ju kaua pidanud viibima raudse eesriide taga, muu maailm on olnud meile kauge, võõras ja käsitamatu. Nüüd on vabadus, kuid kõik inimesed ei ole reisijad. Ja ka need, kes reisivad, ei jõua nagunii igale poole, näiteks Bali saarele.
Nii arutles Tiina. „Järelikult on reisisaated vajalikud. Teen õiget asja,” oli ta kindel.

„Tiina Park. Naine teiselt planeedilt“ Ajakirjade Kirjastus 2014