KUULA | Aigi Vahing: miks ei võiks terve elu olla nagu laupäev?

Koolitaja Aigi Vahing leiab Eesti Naise podcastis „Iga naine on lugu“, et oma sisemuse korrastamine võiks olla igaühe isiklik maailmakoristusprojekt , mis võimaldab elada elu, kus iga päev tundub sama mõnus nagu laupäev.

„Laupäev on päev, kus tunneme end pigem vabadena ja saame seetõttu olla iseendaga rohkem kooskõlas,“ ütleb Aigi Vahing. Tema sõnul on võimalik kujundada oma elu nii, et see ei sõltu tsüklilistest tõusudest ja mõõnadest, vaid säilitab stabiilse tasakaalu ja heaolu. „Kui uurida inimestelt, milline on nende lemmik nädalapäev, siis enamasti see esmaspäev ei ole. Pühapäeval ka juba mõeldakse, et homme on vaja tööle minna, ja nädala sees domineerib tööaeg ja muud kohustused. Laupäeval on enamasti niiöelda oma aeg ja puhkus. Aga põhimõtteliselt on võimalik kujundudada oma elu selliselt, et ei ole väga suurt lõhet nädalavahetuse ning puhkuse ja tööaja vahel.

Aga see vajab päris korralikke ümberkorraldusi oma sisemuses, sest kõik see, mida me ohjeldame argiajal ning lõdvaks laseme rutiinivälisel ajal, on meie endi sees aset leidvad protsessid – meie oma mõtted, emotsioonid, käitumisharjumused. Üldiselt on võimalik elada oma elu nii, et osad su harjumused ei paista välja nendele, kellele sa neid näidata ei taha, aga see ei tähenda seda, et me ei peaks nendega ise silmitsi seisma ja tegelema. See loobki sellise tsüklilisuse, et inimese sees on midagi, mida ta peab ohjeldama ja kes see jõuab lõputult ohjeldada, ikka tahad ennast vahepeal lõdvaks lasta. Ja nii see nõiaring tekibki,“ räägib Aigi ning toob välja selle, et enamus pühade ajal antud uue aasta lubadusi aasta lõpuks ikkagi ei täitu.

Loobujate päev

„Jaanuarikuu teine reede on niiöelda loobujate päev, inglise keeles Quitters Day. Pühadeaeg on tavaliselt hästi helge ja kerge ning tundub, et kõik hakkab muutuma paremaks, õhus on perspektiivi ja lootust, sellest meeleolust ja motivatsioonist saadakse indu, antakse endale lubadusi ja seatakse uued suured eesmärgid. Aga on uuritud, et juba jaanuarikuu teiseks reedeks hakkab motivatsioon langema ja sellest ongi tulnud loobujate päeva nimetus – tihtipeale käib kett maha juba kahe esimese nädalaga. Mitte kõigil ja mitte täielikult, aga enamasti edeneb see siiski samas vaimus ning veebruari lõpuks on 80 protsenti inimestest oma uusaastalubadused unustanud ning uute eesmärkide täitmisest loobunud,“ räägib Aigi, kes on juba tükk aega tegelenud inimese kui nähtuse uurimisega.

„Üldiselt me kipume elama sellist elu, et meil on kohustused ja tegemist vajavad asjad, on endale antud lubadused, mingid normid ja standardid, millele tahaks vastata ja siis me kütame niimoodi terve aasta, puhkused välja arvatud. Ja kui tulevad lõpuks need pühad, siis on selline meeleolu, mis lööb nagu platsi korraks puhtaks, igas mõttes. Tundub täiesti ebaloogiline jälle nii vara magama minna, nii vara üles tõusta, igal pool on sööke-jooke, naudime täiega ja liigutame vähem. Ma räägin muidugi väga üldistatult, kindlasti on erandeid. Ehk siis elame rutiinivälises ajas, stiilis, rütmis ning mõtleme, et uuel aastal algab kõik uue hooga ja siis võtame end uuesti kokku! Aga siis avastame, et see kokkuvõtmine on päris keeruline, kuna tervislikud rutiinid on unarusse jäänud ning nüüd tuleks kuskilt leida see isiklik motivatsioon ja tahtejõud, et antud lubaduste najal kuidagi veelgi suurema jõuga edasi rühkida kui enne…. Minu kogemus näitab, et suuremate harjumuste muutmine võtab aega vähemalt 6–12 kuud ning vajab järjekindlust ja pidevat väikeste sammude tegemist. Aga miks me üldse niimoodi tsükliliselt elame? Miks me ei võiks elada stabiilselt sel viisil, et vahet ei ole, kas on tööaeg või pühade aeg?“ arutleb Aigi ning tõdeb, et ta pürgib sellise elurütmi poole, kus iga päev võiks tunduda sama hea ja mõnus kui laupäev.

Olles aastaid tegelenud teadlikkuse ja enesearengu õppimise ja ka õpetamisega, jagab ta oma kogemust, et kogu püsiv muutus algab ikkagi sisemiste mustrite teadvustamisest ja järjepidevast tööst iseenda sisemaailmaga. „Elu stabiilsus ei tule välistest asjaoludest, vaid meie sisemisest rahust ja oskusest tasakaalu hoida,“ selgitab ta.

Elu parima elu elamiseks tuleb koristada sisemine risu

„Vaatan oma tuttavaid, sõpru, lähedasi – kes neist siis ikka nii väga igapäevaselt seda oma parimat elu elab. Samas keegi ei taha elada latialust elu, vaid pigem kõrgelt lennata! Inimene tahaks ikka ju tunda end kergelt ja vabalt, rõõmsalt täidetult nii eraelus kui ka karjääris, tunda end täisväärtusliku ja terve ja energilisena, sisemises rahulolus. Aga miks me seda enamasti realiseerida ei suuda, on see, et me kipume oma hädade põhjuseid otsima endast väljastpoolt, et kui need või teised tegurid oleksid nii, nagu me soovime, siis oleks elu hea. See aga on mõnes mõttes pigem selline ohvriseisund. Kui me jääme sõltuvaks nendest välistest tingimustest, siis oleme justkui paratamatuse tõttu sunnitud olema nendes tingimustes, mis ei sobi ja mida tihtipeale ei saa ka muuta,“ mõtiskleb ta.

Aigi jagab oma isiklikust elukogemusest, et püsiva muutuse võimalikkuse võti peitub siiski meis endis: „Kui vaadata natuke detailsemalt, siis võib avastada, et rahulolematus või negatiivsus või ebameeldivus nende tingimuste osas, milles paraku elad, ei teki kusagil mujal kui iseenda sees. See pagas, mida sa endaga sisemiselt kaasas kannad, tuleb sinuga kaasa ka siis, kui sa välist keskkonda muudad. Meie sisemus on nagu vari, mis käib meiega kõikjal kaasas. Minu kogemuse põhjal toob püsiva elukvaliteedi muutuse see, kui süstemaatiliselt oma sisemaailmaga tegeleda ning vabaneda seal olevatest negatiivsetest ja elu häirivatest ilmingutest.“

„Üks suur põhjus meie hädadele on see, et meie sisemuses on nii palju risu ja prahti. Meditatsiooni ja meelerahu praktikatega saame sinna risusse luua väikseid oaase, kus on hea olla. Aga teatud osa meie ajast ja olemisest ja argielust veedame ikkagi selle sisemise prahi mõjusfääris. Ja kui me vaatame suuremat pilti, siis inimkonna hädad paistavad summa summaarumina tulenevat ka nendest samadest, üksikute inimeste sees olevate hädade kogusummast. Nii et tegelikult võiks oma sisemise risu ära koristamine olla igaühe isiklik maailmakoristusprojekt.

Oma enesearenguteel käies mind see pelgalt oaaside loomine oma sisemise prahi sisse ei rahuldanud, ma hakkasin otsima kiiremat ja tõhusamat lahendust ning leidsin Practical Consciousnessi tööriistad ja praktikad, mis on aidanud mul oma elu läbi sisemuse muutmise luua palju paremaks ja kergemaks. Võin siiski aga omast kogemusest öelda, et ega see endale ausalt otsa vaatamine ei ole alati meeldiv, silmiavav kindlasti, aga tihtipeale võib see ka kaunis ebameeldiv olla. Minu kogemuse põhjal taandubki kõik sellele, kas sa inimesena tahad oma isikliku sisemise risuga ja sellest vabanemisega tegeleda, või tahad sinna sisse luua sellised mõnusad pesakesed, kuhu lihtsalt ära käia. Ma ise olen läinud seda võsa mahavõtmise teed ja minu puhul kogen, on see kandnud vilja, olen kindlasti oma elu parimas vormis ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt,“ on Aigi rõõmus, et saab ise kujundada oma elu selles suunas, et iga päev tunduks nagu laupäev – mõnus, rahulik ja tähendusrikas.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Aigi Vahinguga lisaks loobujate päevale ja oma sisemise risu koristamisele juttu ka harjumuste muutmisest, söömisest ja kaalust alla võtmisest, eneseuurimisest ja teadlikkusest, sõltuvustest ja sisemaailma mustritest, armastusest, vanemaks saamisest ning muustki.

*

Aigi Vahing on olnud Eesti avalikkuse huviorbiidis juba aastakümneid. Tema mitmekesine karjäär on hõlmanud meediat ja meelelahutust, olles kommunikatsiooniekspert, autor, raadio- ja telesaadete juht ning turundus- ja suhtekorraldusjuht. Ta on paljudele meelde jäänud noortesaate ZTV ja „Eesti otsib superstaari“ saatejuhina ning tema autobiograafiline romaan „Valik“ kandideeris parima debüütromaani Betti Alveri kirjandusauhinnale.

Aigil on rahvusvahelise ärijuhtimise kraad Estonian Business Schoolist (EBS). Ta on töötanud Eesti meelelahutusettevõttes BDG turundusjuhina ning esindanud välismeediat Los Angeleses ja New Yorgis. Näitlemise oskused omandas ta tunnustatud Chicago teatrikompanii Los Angelese filiaalis Steppenwolf West ja Herbert Berghofi stuudios New Yorgis. Lisaks on ta kirjutanud artikleid, esseesid, intervjuusid ja tõlkinud raamatuid.

Hoolimata väliselt glamuurse ja kiire tempoga karjäärist tuli tal silmitsi seista sisemiste kriisidega, sealhulgas sõltuvustega ja intensiivse enesekahtlusega, mis suunas ta isikliku transformatsiooni teekonnale. Praktiseerides ja õpetades Practical Consciousness meetodeid, on Aigi pühendunud aitamaks inimestel vabaneda häirivatest käitumismustritest ja luua positiivseid harjumusi, mis toetavad nende tõelise olemuse avastamist.

Täna töötab Aigi koolitajana ja kogemusnõustajana, jagades oma elulisi õppetunde ja praktilisi meetodeid, mis keskenduvad eneseteadlikkusele, kohalolule ning sisemise tasakaalu ja rõõmu saavutamisele. Ta inspireerib inimesi vaatama sügavamale iseendasse, juhtides tähelepanu teadlikkuse ja elu jooksul kogutud tarkuse rakendamisele, et elada täisväärtuslikumat elu.